Kesk-Aasia diktatuuristanid

Tadžikistani maastik nisupõlluga. Foto: Mart Reimann

Tallinna Ülikooli õppejõud, reisimees ja -korraldaja Mart Reimann väisas Kasahstani, Tadžikistani ja Usbekistani.

Kontrastiderohke Kesk-Aasia tundub kauge ja mahajäänud. Piirkonna riikidest jõukaim Kasahstan on arutanud näiteks riigi nime muutmist, sest -stan lõpp viitab kehvemal järjel naabritele. Kesk-Aasias valitsevad diktaatorid, kes on riigiti väga erinevad. Kui Nursultan Nazarbajevisse Kasahstanis suhtutakse positiivselt ja tihti isegi ülistavalt, siis Emomalii Rahmonisse Tadžikistanis ja Islom Karimovisse Usbekistanis palju negatiivsemalt. Eelkõige on Kesk-Aasias aga kaunis loodus ja huvitav ajalugu.

Õunapuude linn
Kasahstani külastus algas Almatõst, endisest pealinnast ja riigi suurimast linnast. Gruusiast saabununa tundub linn euroopalikum kui Thbilisi. Vanalinna ei ole, sest vähem kui saja aasta eest tegid maavärinad ja mudalaviinid korraliku laastamistöö.

Suures osas linnas valitseb nõukaaja arhitektuur, kuid leidub ka klaasist modernseid ehitisi. Tõlkes tähendab Almatõ õunapuude linna, sest just siit on ubinapuud pärit, ja seda tähistab suur õunamonument. Rahvastik on kirju, mistõttu kasahhid moodustavad napilt poole elanikkonnast ja kasahhi keelt kuuleb harva. Venestamise tõttu on kasahhi keel maarahva keel.

Minu reisi eesmärk oli korraldada Kasahstani Riiklikus Ülikoolis ökoturismi koolitus. Kõigepealt tervitas mind geograafia-loodusteaduskonna dekaan Vitali, kelle ema on Kaukaasia eestlane. Koolitusel oli nii ametnikke, kaitsealade töötajaid kui ka turismiettevõtjaid. Mõned sõitsid kohale 800 km kauguselt.

Osalejate probleemid olid samasugused nagu Eestis 15 aastat tagasi. Kui tavaliselt hoiavad naised idapoolsetes patriarhaalsetes riikides madalat profiili, siis koolitusel naised domineerisid. Mehi see siiski ei häirinud. Kultuurilised tõekspidamised on Kasahstanis pärit nomaadide aegadest, kus naistel on suur võim ning islam on Kasahstanis marginaalse tähtsusega.

Matkafestival
Järgmisel päeval on turismiüliõpilastel kavas minna Tamgalõ-Tasi matkafestivalile, mis jääb 120 km kaugusele Almatõst. Hommikul kokkulepitud kohta saabudes pöördus üks tudengineiu suhteliselt mitteformaalsel toonil minu poole ja küsis: «Kas te olete välismaalane?» Mina vastu: «Kas ma näen kasahhi moodi välja või?» Tudeng: «Ei, te näete välja nagu vene alpinist.»
Venemaasse ja venelastesse suhtutakse positiivselt, võtan seda kui komplimenti.

Mõne aja pärast saabus vene rahvusest üliõpilane Nikita ning kuuldes, et ma olen Eestist, lausus: «Mulle väga meeldivad Ott Lepland ja Sandra Nurmsalu, ma kuulsin, et tal oli just uus plaat välja tulnud.» Muljet avaldavad teadmised. (Lepland esindas Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel Bakuus ja Nurmsalu Moskvas – toim.)

Festival oli nagu nõukogude perioodi vaba aja korralduse suurejoonelisuse musternäidis, koos oli mitu tuhat inimest. Koolitati ja võisteldi mitmel alal: veespordis, kaljuronimises, maadluses ja ratsutamises. Kõige enam köitis vaatajate tähelepanu, kui ratsanikud kappavatel hobustel maast pudeleid korjasid.

Üritus oli oma suurimas hiilguses nõukogude ajal, pärast iseseisvumist see soikus ning nüüd on Nazarbajevi toetusel ja riigi rahastusel uuesti käima lükatud. Mulle tundub küll, et raha läheb väga õigesse kohta. Kohal on ka tervislikke eluviise propageerivad organisatsioonid, nagu näiteks karskusselts. Tamgalõ-Ta suurim vaatamisväärsus on kuni 3000 aasta vanused kaljujoonised.

Tadžikistani probleemid algasid varakult
Kasahstani saabudes selgus, et Dušanbe lennuväljal on viisade väljastamine tehnilistel põhjustel nädalaks peatatud. Seega loodetud viisat lennujaamast esialgu ei saanud. Õnneks sain lennupiletid vahetada ja paar päeva kauem Kasahstanis olla. Tadžikistanis oli opositsiooni organiseeritud konverents, kuhu oodati palju välismaalasi. Valitsus sai viisata mitteoodatud külalised piirilt tagasi koju saata. Ka minu viisale kulus terve igavik, sest printer olevat katki ja ametnikuhärra pidi, minu pass näpus, välisministeeriumisse printima minema.

Tadžikistani leiab koos Aafrika riikidega maailma 30 vaesema seast. Riigieelarve on vaid mõne korra suurem kalleimatest Hollywoodi filmidest. Kõige selle taustal tundub Dušanbe rõhutatult ambitsioonikas – palju rohelust ja purskkaeve ning planeering jätab suursuguse mulje.

Dušanbes on ka maailma kõige pikema (165 m) varda otsas lehviv lipp, mille on valmistanud 2011. aasta augustis USA firma Trident Support. Varem oli sama firma püstitanud lipuvarda 2009. aastal Aserbaidžaani pealinna Bakuusse (162 m). Lepingu kohaselt ei tohi firma enne kaht aastat kuhugi kõrgemat varrast püstitada. Dušanbesse rajati kaks aastat tagasi Kesk-Aasia suurim raamatukogu, kuhu mahub kuni 9 miljonit köidet. Kuna riigipea palus kodanikel raamatuid annetada, on hoidlad täis kommunismi suurkujude Lenini ja Marxi teoseid.

Afganistani piiri ääres
Päev pärast saabumist võtsime eestlastest ja ameeriklastest seltskonnaga ette retke Tšilu Tšor Tšashma allikate juurde, mis jäävad Dušanbest 180 km lõuna poole, paarikümne kilomeetri kaugusele Afganistani piirist.

Allikate nimi tähendab tõlkes 44 allikat ning siinne vesi sisaldab 30 väärtuslikku tervistavat mineraali. Koht on ilus ning siit võib leida nii välismaalasi kui ka kohalikke. Tadžikistani peetakse üheks konservatiivsemaks endiseks NSVLi liiduvabariigiks; ometi ei ole siin naised riietatud musta nagu Gruusias või Aserbaidžaanis, vaid kannavad värvikirevaid rõivaid ja õhukesest riidest pükse.

Meie seltskonna ameeriklannal oli seljas lühike seelik, paljad sääred ei häirinud kedagi kohalikest (mis konservatiivse islamimaa puhul oleks ebatavaline). Vaid üks väike poiss, kes kitsal rajal meile vastu tuli ja kellele ootamatult paljad sääred näo kõrgusele jäid, vaatas üles ja küsis siiralt imestades: «Miks sul pükse jalas ei ole?». Isa tõmbas ta aga manitsevalt kõrvale ja vabandas, mida enamikus islamiriikides ei tehtaks. Konservatiivsust on nõukogude võim tugevalt lahjendanud.

Tadžikistanis ei ole rahvust ja riiklust meie mõistes; siin elatakse hõimu tasandil ning suur osa tadžiki hõimudest jääb ka teisele poole piiri Afganistani. Kui kohalikelt meestelt küsisin Afganistani piiri poole viidates, kas nad seal hõimlastel külas on käinud, öeldi, et ei ole – teine riik. Kohtasin rootslast Markust, kes teeb doktoritööd Nõukogude-Afganistani sõjast. Ta mainis, et sõja ajal kardeti, kuidas Tadžikistani rahvas oma hõimlastele kallaletungi suhtub, kuid üldiselt peavad Tadžikistani tadžikid ennast palju arenenumaks kui Afganistani tadžikid ning ei kipu end piiritaguste hõimlastega seostama.

Parem kui nõukogude ajal
Üllataval kombel olid kõik, kellega suhtlesin, veendunud, et praegu on elu parem kui nõukogude ajal. Enamikus endistes Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikides igatsetakse nõukogude aega, kui elu oli parem. Tadžikistanis vastasid aga kõik ühtmoodi: «Nõukogude ajal ei saanud me ju kuhugi minna.»

Kui küsisin, kus te siis praegu käinud olete, oli vastus samuti enamasti üks – Venemaal. Tundub, et vabadusetunne on tähtsam kui see, mida sellega peale hakata. Suur osa kogu riigi sissetulekutest tuleb Venemaal töötavate pereliikmete palkadest.
«Kas eestlased ka Venemaal tööl käivad?» küsis üks kohalik härrasmees. «Üldiselt mitte,» vastasin. «Kus siis teie tööl käite?» «Soomes,» vastasin ning sain aru, et midagi on siiski kahe maa arengus ühist. Parema teenistuse nimel peavad paljud võõrsil töötama.

Kui vaene on vaene diktatuuririik?
Tadžikistan erines teistest riikidest, kes ametlikult on sama vaesed. Kui teistes maailma vaesemates riikides haritakse pisikesi põlde kõpla ja pühvliga, siis Tadžikistanis on avarad põllud, mida haritakse traktoritega, mis on küll vanad, aga korralikud. Infrastruktuur on lagunenud, aga toimib, pärand nõukogude ajast.

Nähtu tekitas küsimuse, mida ametlikud andmed tegelikult näitavad, sest kui traktorid ja infrastruktuuri saab Nõukogude Liidu pärandi arvele kirjutada, siis suhteliselt korralikud autod, mis ringi vurasid, peab küll praeguse aja teenistus olema. Seda ei tea keegi, kui palju tulu narko­äri toob.

Kolmest riigist on Tadžikistanis kõige rohkem diktaatorit näha. President Rahmoni pildid on igal pool linnas seintel, maanteede ääres (neid on tunduvalt rohkem kui reklaame). Kõige tipuks oli külaskäik raamatupoodi, kus muidu väga kesine valik, aga diktaatorist ja diktaatorilt koguni 30 raamatut.

Kuigi territooriumilt on Kesk-Aasia suurim riik Kasahstan (üheksas maailmas), siis rahvaarvult on suurim ja kõige üleolevam Usbekistan, kelle läbisaamine naabritega pole just kiita. Väga pingelised on suhted Tadžikistaniga ning teravaks probleemiks veekasutus piirijões. Usbekistan on ka piirkonna kõige turistlikum riik. Üllatuse osaliseks sain juba Usbekistani sisenedes. Üks euro võrdub 3000 kohaliku somiga ning suurim rahatäht on tuhande somi vääringus. 200 euro eest sain kahe telliskivi suuruse paki somisid. Rahapaki hoidmine pani kõvasti pead murdma.

Külastasin kahte siiditee väljapaistvaimat linna, võimsa ja rikka ajaloopärandiga Buhhaarat ja Samarkandi. Buhhaara jättis loomulikuma mulje kui Samarkand, sest viimases on restaureerimistöödega kõvasti pingutatud ning kohati on linn väga kirev. Nagu ikka paljudes endistes Nõukogude liiduvabariikide linnades on ka Buhhaaras igavene tuli II maailmasõja ohvrite auks, kuid tuld ei valva mitte igavene sõdur, vaid leinav ema.

Armukesi rohkem kui riigis naisi
Huvitav elamus oli Usbekistanis taksosõit. Juhid olid hästi võrgustunud ning mitmeid sadu kilomeetreid õnnestus läbida väga lühikeste seisakutega. Ühes taksos läks jutt korraldatud abielude peale. Taksojuht rääkis, et ema ja isa ütlevad, milline naine on pojale valitud. Armukesed võib aga oma soovi järgi valida. Kui palju armukesi on?

Nelja mehe peale tuli 11 armukest. Mees oli kindlalt veendunud, et on oma armukestele ainus. Lihtsat matemaatikat appi võttes on abielunaistel armuke ja edukamatel armukestel palju mehi. Arvutustehe tekitas kohalikes macho-meestes rahulolematust.
Kui ma Samarkandis kohalikega koos pilti tegin, hiilis üks naisterahvas vaikselt minema.

Üks mees märkis, et ärgu ma seda isiklikult võtku, naisel on armukade mees, kellele ei meeldi välismaalasega koos pildistamine. Kohalikule patriarhaalsusele pani punkti jutuajamine Taškendis ühe haritud ja hästi teeniva naisega, kes just oli oma mehest lahku läinud.

Naine rääkis, et viga oli temas, sest ta polnud piisavalt alandlik ega lasknud oma mehel end mehena tunda. Igal juhul läitis Usbekistan minus tugeva feminismileegi. Lendasin rõõmuga tagasi kodumaale, kus naised ei pea häbenema, kui nad midagi sama hästi või paremini teevad kui mehed.