Juhan Aare: fosforiidiuuringuid ei tohi alustada

Juhan Aare osales ka 2011. aastal VKG korraldatud rahvakoosolekul, kus firma rääkis soovist alustada fosforiidi kaevandamist. Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Endine ajakirjanik ja poliitik Juhan Aare on kindlalt vastu fosforiidiuuringute taasalustamisele Virumaal. Viru Keemia Grupp sooviks aga teha üldgeoloogilisi töid Rägaveres, et saada kinnitust arvamusele, et fosforiiti saab keskkonnasäästlikult kaevandada.

ETV ajakirjanikuna avalikustas Aare 1987. aasta hilistalvel fosforiidi kaevandamise plaanid ja alustas fosforiidisõda, kus avalikkus pani seisma tööstuse rajamise. Ühtlasi olid fosforiidisõda üks osa poliitilistest sündmustest, mis viisid Eesti taasiseseisvumiseni.
Aare ütles, et VKG palgatud eksperdid püüavad näidata fosforiidisõda võimalikult halvas valguses ja esitleda fosforiidi kaevandmaist soodsas valguses.

Kas riik peaks andma loe üldgeoloogilisteks uuringuteks Rägavere valla maadel?

Kindlasti mitte. Eesti NSVs läbi viidud uuringute käigus tehti Lääne-Virumaal üle viie tuhande puuraugu. Kogutud info põhjal sai selgeks, et maa-aluse kaevanduse rajamine näiteks Kabala piirkonda (Rägavere vald) tooks kaasa ökoloogilise katastroofi.

Möödunud aastakümnete jooksul ei ole Rägavere valla looduses midagi muutunud. Küll aga saab üha selgemaks, et põlevkivist ja fosforiidist väärtuslikum on Pandivere kõrgustiku veevabriku toodang – kvaliteetne vesi, mida iga päev suurtes kogustes tarvitame ja mis toidab paljusid Pandivere kõrgustikult alguse saavaid jõgesid.

Kaevanduse rajamine Rägavere valda oleks väga suur rumalus, sest purustatakse tuhandete aastatega tekkinud veesüsteemid. Kvaliteetne vesi muutub meie planeedil lähematel aastakümnetel kallimaks kui mistahes fosforiit, viljakandev muld aga kallimaks kui kuld.

Kui suuri jõupingutusi on VKG teinud Virumaa elanike veenmiseks?

Üks jõuline veenmisüritus toimus Rägavere vallas Põlula koolis novembris 2011. Too veenmisüritus sisaldas kahte peamist sõnumit: maailmas kasvab fosforiidinälg ja tuleks hakata tegema ettevalmistustöid Virumaa fosforiidi kasutusele võtmiseks.

Rahva mõjutamiseks olid VKG esindajad kohale kutsunud ka Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessori Enno Reinsalu. Muu hulgas püüdis ta Rägavere valla rahvale selgeks teha, et 1987. aasta veebruaris puhkenud fosforiidisõda oli üles ehitatud valedele. Selle taktikalise manöövri mõte on lihtne – näidata kunagist fosforiidisõda võimalikult halvas valguses ja esitleda Virumaa fosforiitide kasutusele võtmist võimalikult soodsas valguses.

Mulle tundub, et jõupingutused kohalike otsustajate mõjutamiseks jätkuvad tänase päevani. Rägavere valla elanikuna kasutaksin praegu ja edaspidi (seoses fosforiidiga) avatud kõrvade taktikat – ühest sisse, teisest välja. Ja keelduksin igasuguste lubade välja andmisest üldgeoloogilisteks uuringuteks Rägavere vallas. Milleks raha kulutada? Kõige olulisem on ju niigi teada.

Kas me äkki elame mälestustes ega taha tunnistada, et fosforiit oleks sobivaks toormeks suurele tööstusele?

Muidugi oleks fosforiit sobivaks toormeks suurele tööstusele. Kuid missugusele ja kus asuvale tööstusele? Võib-olla Saksamaa keemiatööstusele? Võib-olla ka sellepärast rajataksegi kiirustades raudteemagistraali Rail Baltic, et luua võimalus mitmesuguste Eesti maapõuevarade (põlevkivi, fosforiit, diktüoneemakilt) toimetamiseks Saksamaale iga ilmaga.

Tõenäoliselt jääks fosforiidituludest Eestisse vaid limonaadi ja jäätise raha, sajad miljardid eurod rändaksid aga meile täna tundmatute firmade pangakontodele. Me ei tohiks olla naiivsed ja ei tohiks unustada, et kapitalistlik tootmine on näidanud oma äärmiselt julma nägu loendamatu arv kordi kõikvõimalikes maailmajagudes. Lähemal ajal peame tegema valiku, kas kas säilitame Pandivere kõrgustiku veesüsteemid selle loomulikul kujul, tagades seega endale kõige väärtuslikuma – kvaliteetse joogivee – suures koguses ja sajanditeks. Kas vahetame Pandivere kõrgustiku puhta joogivee Rägavere vallast tuleva fosforiidiraha vastu, millest Eestisse jääks vaid sendid.

Pandivere kõrgustikult alguse saavate veesüsteemide rikkumine seaks suurde ohtu ka tähelepanuväärselt kõrge taseme saavutanud Lääne-Virumaa põllumajanduse, eriti teraviljakasvatuse ja piimatootmise. Tugevalt saaks kannatada ka Rakvere linn, mis asub kavandatava kaevanduse vahetus läheduses. Lakke tõuseksid vee- ja mitmesugused muud probleemid, madalamaks kui muru muutuksid kinnisvara hinnad. Sellest oleks väga kahju, sest viimase paari aastakümnega on Rakvere linn muutunud tähelepanuväärselt kõrge elukvaliteediga linnaks. Oleks ülimalt kahetsusväärne, kui sajad miljonid eurod, mida on investeeritud linna ja maa infrastruktuuri arendamiseks, põllumajanduse ja kaubanduse edendamiseks, muutuksid ajapikku tuulde loobitud rahaks. Niigi üha hõrenev asustus muutuks mõnekümne aastaga peaaegu olematuks.

Muidugi, Brüsselist Euroopa kaarti vaadates paistab Rägavere vald mitte just oluliselt suurema täpina kui kärbsemust. Maailma päästmiseks, fosforiidinälja leevendamiseks ja mõne riigi keemiatööstuse turgutamiseks võiks ju selle tillukese maalapi ohverdada.