Eesti majandus aastal 2018: Riigi tagasituleku stsenaarium

Arengufondi juht Ott Pärna tänasel arengufoorumil. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Riigi tagasituleku stsenaariumi kohaselt jääb Eesti majanduspositsioon ebakindlaks, suureneb riigi roll majanduses ning väliskapitali raske siiameelitamise mõjul järgneb majanduse allakäiguspiraal.

Majanduse kasv maailma arenenud riikides takerdub, kuid jätkub jõudsalt mitmetes vähem arenenud maades. Sellest tekib uus jõudude vahekord globaalselt ja ka Euroopas.

Eestil on suurjõudude vahel raske leida endale kohta sellises karmis keskkonnas, ka head suhted naabritega pole enam sellised nagu varem - kõigil on oma huvid ennekõike.

Eesti majandusmudeli moderniseerumist ei toimu, see jääb kulu- ja ressursipõhiseks. Tööhõive säilitamiseks «maandatakse» ettevõtteid riigi kätte, kel aga puuduvad ressursid ja võimalused neid saneerida ja restruktureerida.

Tõuseb majanduslik ebaefektiivsus ja Eesti arenguperspektiivid jäävad kehvaks, isegi kui maailmamajanduse seisund lõpuks paranema hakkab.

Eesti majanduspositsioon jääb ebakindlaks, sest euro kasutuselevõtt ei too endaga kaasa loodetud hüvesid.

Kõrge tööpuuduse tase ning ärivõimaluste vähesus muutuvad krooniliseks, mille mõjul osa andekamatest ja kogenumatest inimestest rändab Eestist välja.

Selle tulemusel on vaja sotsiaalkulutusi tõsta samal ajal, kui riigi tulud vähenevad. See kurnab jätkuvalt avaliku sektori eelarvet ning seiskab haridusreformi ja ümberõppe meetmed. Rasketes oludes ellujäämise nimel muudab Eesti oma majanduspoliitika suunda.

Nõudlikes oludes ei saa oma väheste kapitaliressursside juures Eesti endale lubada investeeringute toetamist suuremahulist kapitali vajavates sektorites, nagu telekommunikatsioon, infrastruktuurid ja finantsteenused.

Samas suurendatakse riiklikke investeeringuid tööjõu odavale hinnale või kohalikele ressurssidele orienteeritud tootmisele, sh puidu- ja põlevkivitööstusele.

Maksumaksjad tunnevad endal riigi majandusarengu puudumise rasket koormat. Rahapuudusel pole euroga seotud reeglite ja ELi karmi järelvalve tõttu võimalik «riigikapitalismiga» Eestis väga kaugele minna, mis tugevdab poliitilisi tõmblusi.

Pikaajaline sotsiaalne stress viib populistliku ja natsionalistliku valitsuse valimiseni 2013. aastal toimuvatel ennetähtaegsetel parlamendivalimistel.

Aastaks 2016 on Eesti võime pikaajaliste siseinvesteeringute tegemiseks märgatavalt vähenenud keeruka ja takistusterohke poliitilise ja majanduskeskkonna tõttu.

Kuna globaalne majanduskasv ei ole taastunud, võtab maailmas veelgi võimust rahandusalane protektsionism. Välismaiseid otseinvesteeringuid ja muud väliskapitali on raske ligi meelitada ning järgneb riigi allakäiguspiraal.

Eesti valitsus astub hoolimata oma vähestest finantsreservidest minimaalse tööhõive taseme hoidmiseks ja sotsiaalsete pingete piiramiseks vahele - päästeaktsioonidena ostetakse odavnevaid varasid erakätest üles, veelgi sagedamini võetakse ettevõtteid üle koos võlgadega.

Tegelikkuses ei jätku aga raha nende ettevõtete saneerimiseks ja restruktureerimiseks, sest laenaminegi on endiselt raskendatud.

Suureneb riigipoolsete otsuste juhuslikkus ja kitsaste majanduslike huvigruppide eelistamine, efektiivsus langeb ja majanduskeskkond halveneb.

Taas tõstab pead varimajandus ja riik langeb majandusvabaduse indeksi edetabelis 16lt kohalt 40le kohale.

Eestis tekitavad närvilisust ja rahvuslike emotsioonide plahvatusi majandusolukorraga kaasnevad Venemaa-poolsed katsed Eesti poliitikale survet avaldada.

Näiteks raskes majandussituatsioonis olevale Eestile pakutakse poliitiliste järeleandmiste saavutamiseks mitmeid «präänikuid» nagu odavama hinnaga energiakandjad või paremat ligipääsu Vene turule.

Samuti tehakse ettepanekuid ja proovi mõningaid Eesti strateegilise tähendusega ettevõtteid üles osta. Vene mõju kartus toetab ka suuremate lootuste asetamist Eesti riigile ja riigi poolset majandusohjade üha tugevamat enda kätte võtmist.

Põhimõtteks on, et parem mingu ettevõtted meie oma riigi kätte kui Vene riik ja seotud kapital nad ära ostab või kasutab enda huvides järsult suurenenud töö puudust ( näiteks Ida-Virus).

Vene-Eesti pinged kasvavadki mitte ainult riikidevahelisel tasandil, vaid ka Eesti sees. Kahe kogukonna kultuurilised identiteedid lahknevad veelgi ja laieneb etniline lõhe, mida omakorda võimendab üldine usalduse ja usu vähenemine riiki.

Juba 2013. aastal puhkevad pärast ühte intsidenti tööturuametis suuremad etnilised rahutused. Eesti rahvuslik eneseusk lööb kõikuma ja riik võitleb esialgu stabiilsuse, turvalisuse ja korra tagamise nimel ja sealjuures mitte eriti edukalt.

Rahva ja riigi iseloomu tugevus pannakse neil rasketel aegadel tõsiselt proovile. Rahvusvahelise majandussituatsiooni paranemisel 2018. aasta kandis on Eesti küll «alles», aga arengupotentsiaali olulise halvenemise hinnaga. Pööre paranemisele saab tulla alles veelgi hiljem.

Riigi tagasituleku stsenaariumi võitjad:

-Põlevkivitööstus, metsandus, toiduainete töötlemine, odavturism, kaevandus ja mööblitööstus
(kulueelisel põhinevad sektorid)
-Riigiettevõtted, eriti olemasolevad
-Populistlikud poliitikud

Kaotajad:

-Tehnoloogia, telekommunikatsioon, teadusarendustegevus (sektorid, mis vajavad suuremahulist rahastamist)
-Kapitalimahukad ning teenindus-põhised majandusharud

Arengufond tutvustas täna konverentsil «Eesti kasvuvisioon 2018» lugusid Eesti majanduse võimalikust tulevikust, mis jagunevad neljaks stsenaariumiks: Hansa Liit II, Lõuna-Soome, Skype-saar ning Riigi tagasitulek.

Eesti majanduse võimalikke arengustsenaariume käsitlev raport koostati Eesti Kasvuvisioon 2018 projekti raames. Raporti koostas Eesti Arengufond konsultatsioonifirma Global Business Network (GBN) kaasabil.

Arengufondi täpne raport on saadaval siin.