/nginx/o/2013/11/06/2601200t1h43c8.jpg)
Kuigi ajalugu mängib linnaruumi arengus olulist roll, ei pea linnaruumi mitmekülgsust vaid ootama, seda saab kujundada, kinnitas Singapuri tehnoloogia ja disaini ülikooli arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppejõud Andres Sevtsuk Postimehe kinnisvara erilehe intervjuus.
Maailma suurlinnadest leiab linnaruume, mida on kujundanud ajaloosündmused ja ajakulg, aga ka neid, mis on paarikümne aastaga disainitud ja valmis ehitatud modernsed elukeskkonnad – kummad on ehedamad, paremad elamiseks?
Aja mõõde on linnades oluline. Majad ja ruum nende vahel on oma olemuselt nii geomeetrilised objektid, mis inimtegevust ruumiliselt struktureerivad, kui ka ühiskonna väärtuste ja arusaamade kandjad.
Iga fassaad, tänav ja plats räägivad mitte ainult nende praktilistest funktsioonidest, vaid ka indiviididest, organisatsioonidest ja ühiskonnast, kes need ehitasid, väärtustest, millele nad toetusid. Ajalooliselt mitmekesisemad tänavad pakuvad seeläbi rohkem infot ja mõjuvad tihti rikkalikumalt ja stimuleerivamalt kui samal ajal loodud ruumid.
Kuid see ei tähenda, et uued ja spontaanselt ehitatud piirkonnad kvaliteetsed ei võiks olla. On palju häid näiteid huvitavatest linnaruumidest, mis on välja ehitatud ühe visiooni kohaselt – Maasika ja Vaarika tänav, Kalamaja, kus ajalooline periood on võrdlemisi kitsas, kuid linnaruum siiski rikas.
Arvan, et see pole ainuüksi ajalugu, vaid pigem mitmekülgsus, mis linnaruumid huvitavaks muudab, ja viimast on võimalik teadlikult linnakujundusse kaasata – nii ruumiliselt kui ka sotsiaalselt ja majanduslikult. Näiteks saab linnakujundus ette näha strateegiaid ruumikasutuse muutumiseks ja kasvuks.
On oluline, et ühe piirkonna kasutajad ja omanikud saaksid ise oma keskkonda vajaduste järgi kohandada – maju laiendada, uusi funktsioone lisada ning vanu muuta. Ka hea disain, kasutajakeskne kujundus ning asukoha spetsiifilisus võivad tasa teha need kohandamised ja parandused, mida muidu toodab ainult aeg.
Kuigi ajalool on tähtis roll, ei pea linnaruumi mitmekülgsust vaid ootama, seda saab kujundada.
Kui võrrelda USA ja Aasia (lääne ja ida) linnu, siis milliseid põhilisi erinevusi olete täheldanud?
Aasia on väga suur ja mitmekülgne piirkond, samuti nagu läänemaailmgi. Erinevused Jaapani ja Filipiinide linnade vahel on suuremad kui erinevused Eesti ja Ameerika linnade vahel.
Ent kui proovida üldistada, siis praegu seisneb ehk kõige selgem erinevus linnade arengukiiruses. Kui paljudes lääne linnades on kasv kas seiskunud või pidurdunud, siis mitmel pool Aasias kasvavad linnad umbes sellise hooga nagu 19. sajandi keskpaiku Euroopas ja Ameerikas.
Näiteks Indoneesias, kus me praegu tööd teeme, suureneb linnastumine keskmiselt 4,5 protsenti aastas, mis tähendab, et linnade elanikkond kahekordistub vähem kui 20 aastaga.
Singapur, kus on 5,6 miljonit elanikku, ehitab aastas umbes 30 000 uut munitsipaalkorterit. Selline plahvatuslik kasv paneb linnade taristu ja institutsioonid proovile.
Teiseks mängivad kiiresti kasvavates arengulinnades suurt rolli mitteametlikud reguleerimis- ja haldusmehhanismid. Linnavalitsused pole sageli võimelised tagama piisavalt elamispindu, kanalisatsiooni, elektrisüsteeme, ühistransporti, teid, tänavaid ja üldist ruumilist planeerimist.
Need vajadused katavad sageli mitteametlikult indiviidid, sotsiaalsed organisatsioonid ja erasektor. Näiteks pole arengulinnade paljudel elanikel joogivee ametlikku teenust või koole – seda rolli täidavad putkad, kodukoolid ja muud väikesed erapakkujad. Kuna linnavalitsus neid piirkondi ei teeninda, siis sealt makse ei laeku. Paljud linnad arenevad peaaegu ilma planeerimiseta.
On aga huvitav jälgida, millise maakasutuse mustri toob endaga kaasa regulatsioonide puudumine. Vajaka jääb sellistest avalikest ruumidest ja institutsioonidest nagu pargid, koolid, kultuuriasutused jms. Ent samas tekib üllatavalt tihe ettevõtluskeskkond, kus äripinnad on palju tihedamini elamutega põimunud kui lääne linnades.
Eramute teeäärsed ruumid muutuvad poodideks, alumised korrused töökodadeks või ladudeks. Läänemaailmas levinud ulatuslik üldplaneering või detailplaneering pole tavaliselt võimeline selliseid peeni kooslusi reguleerima.
Arvan, et meil on ka üsna palju arengulinnadest õppida, et teha komplekssemaid ja paindlikumaid detailplaneeringuid. Selle asemel et reguleerida, mis võib ühel krundil toimuda, võiks pigem reguleerida vaid seda, mida ei tohi sellel krundil toimuda – ülejäänut võiksid sättida inimesed ja turg ise.
Kas Euroopal on oma linnaruumikontseptsioon, või jääme ka selles mõttes kahevahele?
Jällegi on üldistada veidi ohtlik, kuid enamik Euroopa kesklinnadest on välja ehitatud enne autosid, nad on üldjuhul vanemad, tihedamad ja sageli veekogu või raudteede ääres, mis ajalooliselt võimaldasid kaupade ja inimeste transporti.
Enamik Ameerika linnadest on ehitatud autode keskselt ja märgatavalt madalama tihedusega. See tendents on nüüd muidugi ka Euroopa vallutanud ja uuemad piirkonnad ümber vanade kesklinnade Euroopas pole Ameerika eeslinnadest kuigi erinevad.
Võrdlemisi odav kütus, autod ja mootorrattad avaldavad selget mõju ka Aasia linnadele. Selle tulemusena on linnade praegune kasvutendents arenguriikides keskmiselt selline, et kui linna rahvastik kahekordistub, siis pindala kolmekordistub.
Euroopa linnad erinevad Ameerika linnadest mitte ainult ruumiliselt, vaid ka selle poolest, kuidas inimesed linnaruumi kasutavad. Avalikku ruumi – tänavaid, platse ja ühiskondlikke hooneid – kasutatakse Euroopas palju intensiivsemalt ja neis on välja kujunenud oma käitumisetikett. Käitumisreeglid tänaval on sotsiaalselt erinevad käitumisreeglitest kodus või hoovis. Ameerika linnades on selline etikett vähem märgatav.
Meenub üks lugu Pariisist, kus mõne aasta eest vabanes arendamiseks üks krunt kesklinnas Seine’i jõe kaldal. Linnavalitsus pakkus välja, et sinna sobiks kõige paremini paigutada munitsipaalkorterid tuletõrjujatele. Rahvas oli sellega igati päri, ilma mingi vaidluseta.
Seine’i kaldal asub kõige kallim maa Pariisis. Usun, et Ameerikas ja ka Aasias oleks sarnane maatükk pigem kõrgeimale pakkujale läinud, kuid teatud ühiskondlik arusaam linnaruumi väärtustest tegi sellise otsuse pariislaste jaoks lihtsaks.
Linnaruum pole Euroopa linnades ainult kinnisvara, millel on rahaline väärtus, vaid ka sotsiaalne ruum, mis ühiskonna huve täidab. Kuid eks selliseid näiteid leiab ka Aasiast ja Ameerikast.
Mida head võiks Eesti linnadesse üle võtta?
Ameerika linnadest on ehk õppida rahvusrühmade paremat integreerimist. Euroopa linnades on immigrantidel valida elukohaks pahatihti vaid isoleeritud etnilised piirkonnad, mis asuvad töökohtadest kaugel.
Ameerika linnades on etniline integratsioon seevastu tänu tugevatele sotsiaalsetele liikumistele märgatavalt õnnestunum – erineva tausta ja emakeelega elanikerühmad jagavad sageli samu elu- ja töökvartaleid.
Siinkohal peab rõhutama, et täielikult ühtlane integratsioon pole omaette eesmärk, teatud etnilised kontsentratsioonid on positiivsed ja toodavad huvitavaid hüvesid kogu linnale – vene või hiina linnaosa rikastab kultuuri, luues restorane ja ärisid, mis ilma etniliste klastriteta ellu ei jääks.
Võrreldes Ameerika linnadega on Euroopa linnadel õnnestunud paremini tagada kesklinnas soodsa hinnaga korterid. Produktiivsuse seisukohalt on oluline, et igas piirkonnas, eriti linna keskmes, oleks erinevate sissetulekute ja vanusega elanikke – nii ei pea madalama sissetulekuga elanikkond liigset osa oma palgast töölesõiduks kulutama.
Seda tagavad tavaliselt sotsiaal- ja munitsipaalkorterite seadused, mis nõuavad korterelamute arendajatelt teatud panust. Näiteks peab mõnes
Euroopa linnas iga uus kesklinna püstitatud korterhoone tagama mõned protsendid soodsa hinnaga kortereid inimestele, kelle sissetulekumäär on alla teatud piiri.
Sellised seadused aitavad ära hoida liigset sotsiaalset kihistumist ja säästavad linnale kaugemas perspektiivis oluliselt ressursse, nagu rahutused Stockholmis ja Pariisis on näidanud.
Arenenud Aasia linnadest oleks kindlasti õppida ka ühistranspordi valdkonnas. Tallinnas on lennujaam, sadam ja Lasnamäe kanal endiselt ilma loogilise trammiühenduseta.
Valglinnastumist pole ühistransport suutnud geograafiliselt peaaegu üldse suunata. Regionaalsed rongi- ja trammiliinid on taristu strateegilised osad, mis ruumilist arengut ja autode hulka võivad ohjata.
Vastuargumendina kuuleme tihti, et eeslinnade madala asustustiheduste juures ei tasu ühistransport end majanduslikult ära. Ent see sõltub ka otseselt teenusest, mida pakutakse. Kui busside vahe on pool tundi, valivad väga vähesed auto asemel bussi. Aga kui teenindus on garanteeritud iga 10 minuti tagant, on sõitjaid palju rohkem.
Isegi kui see tähendab osalist doteerimist, tõstab kvaliteetne ühistransport linna elukvaliteeti, ning kui arvestada ummikuid ja keskkonnamõjusid, võib see suures pildis end ka majanduslikult ära tasuda.
Koos ühistranspordiga peaks igal linnal olema prioriteediks jalakäijad ja jalgrattad. Paljud inimesed on nõus jala käima ja rattaga sõitma, kui vastavad teed on olemas ja kui neil teedel on piisavalt palju sihtpunkte.
Tallinnas on selge kontrast jala käidava vanalinna ja autokeskse uuslinna vahel. Arvan, et transpordi planeerimisel peaks eesmärgiks olema jalakäija ja ühistransport ning transpordi visiooni peaks otseselt toetama maakasutuste planeering ja uute elamupindade asetus.
Mida tihedam on kesklinn, seda rohkem käiakse seal jala ning seda väiksem on surve transpordisüsteemidele.
Singapur pakub unikaalset õppetundi ka infrastruktuuride hooldamises. Paljud rongid, bussid ja muud linna taristud on Singapuris üsna vanad, kuid see-eest on kõik puhtad ja parimas korras.
Linna infrastruktuurid on väga kallid ja nende amortiseerumine sõltub hoolekandest. Hea hoolekanne lubab infrastruktuuridel muljet avaldavat teenindust pakkuda pikaks ajaks ning vähendab ühtlasi ebavajalikke korduvaid investeeringuid.
Mida tasub vältida?
Tähtis on, et planeering ja otsused vastaksid kohalike inimeste vajadustele ning ruumilise konteksti omapärale. Ei tohiks keskenduda moodsatele trendidele või näidetele mujalt, mis teistes linnades rakendatud, kuid mis Tallinna või teistesse Eesti linnadesse ei sobi.
Õppida tuleks nii teiste linnade edust kui ka eksimustest. Iga linna investeering peaks ühtlasi toetama planeerimise mitut eesmärki.
Vältida tuleks passiivsust oluliste küsimuste puhul. Tallinna ja Tartu üks suuremaid küsimusi on suurte nõukogudeaegsete korterelamupiirkondade tulevik. Üllataval kombel ei pakkunud viimastel kohalikel valimisel ükski erakond visiooni, mis võiks olla Lasnamäe, Mustamäe või Annelinna tulevik.
Tallinna linna investeeringutest munitsipaalelamutesse Lasnamäel võiks järeldada, et plaan on Lasnamäed renoveerida ja tihendada, kuigi seda visiooni pole veel avalikult lahti seletatud. Arvan, et oluline on Lasnamäe ja ka teiste mägede elanikele pakkuda samas hinnaklassis kortereid kesklinnas ja mujal, lähemal töökohtadele, ühistranspordile ja linnaparkidele.
Kui vaadata linnaruumi Eesti kontekstis, siis kas peaksime rääkima ainult Tallinnast või ka Haapsalust, Narvast, Võrust?
Loomulikult on teised linnad samuti olulised – kaks kolmandikku Eesti rahvastikust ei ela Tallinnas. Igal linnal on omad probleemid ja võimalused, seetõttu peaks planeerima omaenda inimressursse ja ruumilist potentsiaali silmas pidades.
Arvan, et väiksemate linnade juures on oluline rõhutada kaht aspekti – tugevat haridussüsteemi ning mitmekesist, integreeritud majandustegevust. Haritud elanikkond on linna produktiivsuse aluseks.
Mitmekülgne, kuid komplementaarne ja integreeritud majandustegevus loob ettevõtete vahele positiivsed ahelad, sidemed, ning tagab kriisiaegadel parema vastupanuvõime. Näiteks ainult turismile panustamine on ohtlik – turismi mõjutavad sellised geopoliitilised faktorid nagu konkurents teistes linnades, kütusehinnad ja rahvusvahelised suhted, mida linn ise hõlpsalt kontrollida ei saa. Küll aga saab linn haridusse, õpetajatesse ja ettevõtluskeskkonda panustada, ühendusi luua ning investeeringuid koordineerida.
Muna ja kana küsimus ka – kas nõudlus paneb kinnisvaraturu kasvama ja linnaruumi arenema, või vastupidi, hoopis suured ja põnevad linnaruumiprojektid meelitavad inimesi linna ning tekitavad nii nõudluse?
Mõlemad, nii nõudlus kui pakkumine, vormivad linna arengut üksteist mõjutades. Harilikult vastab eraturg piisavalt suurele nõudlusele, kuid avaliku sektori roll on turgu suunata ning garanteerida, et ka vähemuste huvid oleksid tagatud. Linna avaliku sektori poolne planeerimine peab täitma lüngad, mida turg ei täida.
Näiteks, et tänavavõrk ühendaks linnas kõiki hooneid, et see toimiks kui peamine kommunikatsioonisüsteem. Kuigi tänavatest saavad kasu kõik, pole üksikute kruntide omanikel piisavalt suurt põhjust ise linna tänavavõrku ehitada – see on ühiskondlik infrastruktuur, mille eest peab hoolitsema avalik sektor.
Samuti võib turg näiteks kergitada kinnisvarahinnad linna keskmes niivõrd kõrgeks, et paljud inimesed ei saa enam kesklinnas elada. Sellele vaatamata on kesklinnas suur hulk töökohti, mis neid inimesi vajavad. Siinkohal on taas avaliku sektori roll sekkuda ning garanteerida teatud hulk soodsamaid elamispindu ka kesklinnas.
Luues baasinfrastruktuure, investeerides ühiskondlikult olulistesse projektidesse ja seades pikaajalisi visioone, peab linn täitma kogu ühiskonna huve, mida turg täita ei pruugi. Strateegilised projektid ja seadused võivad nõnda ka nõudlust vormida.
Kas linnu kujundatakse või linnad kujunevad?
Linnad kujunevad suurel määral ise, paljude inimeste ja ettevõtete initsiatiivil. Teadlik kujundamine linnas on üsna piiratud ning jõud, mis linna vormivad, on väga mitmetahulised.
Arvan, et planeerimine on justkui aia korrashoid – taimed kasvavad niikuinii, kuid istutamine, rohimine ja heakord võimaldavad aial teatud suunas liikuda.
-------------------------------
Toimiva linnaruumi viis kuldreeglit
Funktsioneeriv linnaruum...
1. ...on mugav jalgsi käimiseks ning pakub sagedast ühistransporti
2. ...pakub vastavalt oma kasutajatele piisavalt poode, teenindust ja muid igapäevaseid sihtpunkte
3. ...võimaldab mugavat ligipääsu loodusele
4. ...on mitmekülgne ja õiglane ning peegeldab kõikide oma kasutajate vajadusi
5. ...võimaldab oma kasutajatel end vajaduste järgi muuta, laiendada ja kohandada
Allikas: Andres Sevtsuk, FOTO: SCANPIX/CORBIS