Ees on avalik esinemine, kuid ainuüksi mõte sellest paneb jala värisema. Koolitaja Indrek Maripuu jagab oma blogis nippe, kuidas avalikust esinemisest teha tore kogemus nii endale kui kuulajatele.
Hääl hakkab hirmust värisema ja nägu punetama? Nipid avalikuks esinemiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edukas esimene on nagu kaardimaja, kus esineja peab olema usutav, sõnum oluline ja arusaadav ning see peab jõudma ka kuulajana. Kui üks kolmest komponendist on puudulik, siis ei tule heast esinemisest midagi välja.
Iga esinemine on dialoog. Kui see kipub muutuma pigem monoloogiks, siis on selle põhjuseks suutmatus teist poolt kuulata. Tõenäoliselt ei valda esineja siis teemat piisavalt, esineja on hirmu kütkes või hoopis üleolev ja ülbe ning ettekanne on liigendamata.
Alusta sellest, et lood silla enda ja kuulajate vahel. Sa peaksid nende jaoks olema nö oma. Kuidas seda saavutada? Mõtle selle peale, miks nad peaksid sind uskuma.
Oma ettekande võtmekohti tasub korrata ning nende juurde mitu korda tagasi pöörduda. Pausid on olulised asjad, sest nad rõhutavad seda mis oli ja mis tuleb.
Esineja ei tohi üleolev. Jäta ära sellised laused nagu «mina jätaks selle meelde» või «mulle on see oluline». Kindlasti ära kasuta oma eriala žargooni ja ära eelda, et inimesed teavad sinu valdkonna «elementaarseid» asju.
Kui kasutad slaide, siis need ei peaks olema nagu kehva esineja kargud, vaid vahend sõnumi kohale viimiseks. On kolm rusikareeglit slaidide kasutamisel:
· Igal slaidil on üks sõnum
· Pikk tekst slaidil on kasutu
· Ära ürita kogu infot panna ühele slaidile
Iga hea ettekande vältimatu eeldus on, et esineja tunneb ennast teiste ees rääkides mugavalt. Parim ravim laval närvi minemise vastu on hingamine – kui hääl kipub hirmust värisema, siis proovi rääkida lühemate lausetega. Nõnda saad rohkem hingamispause.