Kas ettevõtjahakatised ohustavad Euroopa start-up majandust?

Kohvireklaam Londonis Old Streeti ringtee ümbruses asuva start-upide keskuse ehk Silicon Roundabouti juures. Foto: SCANPIX

Wall Street Journali tehnoloogiatoimetaja Ben Rooney kirjutab sellest, kuidas Euroopa on start-upidest üleküllastunud ning ettevõtja-hakatised raiskavad enda aega ja ja teiste raha mõttetuid lahendusi arendades. Samas on mündil ka teine külg.

Hiljutisel tehnoloogiakonverentsil Euroopas jõudis start-up-võistlusel finaali nutirakendus, mis lubas akne all kannatavatel teismelistel teha oma vistrikust foto, misjärel arvutas tarkvara välja selle vistriku «eluaja».

Dublinis toimunud Web Summitil oli olukord küll veidi parem, kuid samas olid ka seal esindatud liiga paljud «mina-ka» rakendused (kui palju taksotellimise  teenuseid on meil veel vaja?) ning lahendused triviaalsetele probleemidele («kuidas jagada fotosid, mida ma tegin peale keskkooli vaheaastal reisides?»), rääkimata kitsastest niširakendustest (Airbnb-d meenutav majutusteenus lemmikloomadele).

Kas sellel, et «ettevõtjahakatised» raiskavad enda aega ja teiste raha, luues lahendusi probleemidele, mida ei eksisteeri, on üldse tähtsust? Paraku, jah, Euroopas võib see probleemiks osutuda.

Hispaania suurima sotsiaalvõrgustiku Tuenti Technologies SL asutaja ja tegevjuht Zaryn Dentzel on start-upide suhtes väga kriitiline. «Me oleme Euroopa probleemide lahendamisel tugevalt rõhunud ettevõtlikkuse olulisusele,» ütles ta. «Selle tagajärjeks on aga hoopis loendamatute start-upide asutamine.»

«Headele ettevõtjatele on tekkinud suur oht, kuna turul on tänu start-upide vohamisele liiga palju müra. Seetõttu on õigete ressursside saamine muutunud keeruliseks ning tekkinud on mullikeskkond, kus headel ettevõtetel ja meeskondadel on raske läbi murda.»

Dentzel on eriti kriitiline Hispaania riigi plaanide suhtes  anda start-up ökosüsteemi arendamiseks 1,2 miljardit eurot maksumaksja raha.

«See tähendab, et paljud inimesed hakkavad Hispaanias kiiresti looma ettevõtteid, kuigi tegelikult pole seda tingimata vaja. On suur hulk inimesi, kes loovad ettevõtteid, kuid arendajaid, kes ettevõtet edasi ehitaks, ei ole piisavalt. Euroopas on vajalike oskuste arendamine tõeliseks probleemiks.»

Suurbritannia sotsiaalmeediaotsingutega tegeleva start-upi DataSift  asutaja Nick Halstead on samuti ettevõtjahakatiste suhtes kriitiliselt meelestatud.

«Mis mulle muret teeb, on ettevõtja suhtumine,» ütles ta. «Kui sa ehitad majutusteenust akvaariumikaladele, siis kas sa üritad luua miljardi-dollari-ettevõtet? Ei. Miks sa siis seda teed? Sest sa loodad, et keegi tuleb ja ostab su ettevõtte ära. See ei ole just eriti ambitsioonikas.»

Talentide raiskamise küsimus ei ole tema sõnul nii oluline. «Kui sa oled A-kategooria programmeerija, siis sa ei ilmselt hakka töötama B-kategooria projekti kallal.»

Riskikapitalifirma Earlybird Venture Berliini esinduse partner Ciarán O'Leary näeb aga asju palju optimistlikumalt.

«Me üritame Euroopas praegu luua laia ettevõtluskultuuri,» ütles ta. «Sa ei saa lihtsalt võtta ja valida. Sa ei saa öelda, et me tegeleme ainult superinnovatiivsete neuroteadustega, jättes kõik muu kõrvale. Vaevalt, et juhul kui need inimesed sellega ei tegeleks, oleks nad mõnel teisel alal fundamentaalselt innovatiivsed.»

Riskikapitalifirma Cowboy Ventures asutaja Aileen Lee poolt läbi viidud uuringu järgi võib O´Leary´l olla õigus. Uuringust selgus, et 80 protsendi edukate miljardi-dollari ettevõtete puhul oli vähemalt üks kaasasutaja ka varem mõne ettevõtte asutanud, mõned juba põhikoolis. Varasemalt asutatud ettevõtetest olid mõned edukad ja mõned ebaõnnestusid, samuti varieerus nende tegevusala koolitusettevõtetest ja pirukakullerifirmadest Twitteri ja Paypalini.

O´Leary ei uskunud, et tekkimas on 2000. aasta dot-com-mullile sarnane moonutus.

«Ma saan aru, miks inimesed seda arvavad, kuid kui vaadata numbreid, varasid, millega riskitakse, ei saa neid siiski omavahel võrrelda.»

Kui Euroopa tahab luua tõelist innovatsioonikultuuri, tuleb seda, et paljud suured investeeringud lähevad vett vedama, ka aktsepteerida.

Index Venturesi riskikapitalisti Saul Kleini poolt läbi viidud uuringu kohaselt kantakse maha 62 protsenti Euroopa riskikapitalinvesteeringutest. See tähendab, et kui Hispaania investeerimisstrateegia on sama hea, kui mujal Euroopas, tuleb riigil 740 miljonist eurost ilmselt enne suuremaid edulugusid suu puhtaks pühkida. Kuna riskikapitali kaasamine on pikaajaline äri, samas kui poliitikas on olulised lühemad ajaperioodid, tuleb küsida, et kas Hispaania valijad on sellise riski aktsepteerimiseks valmis?

Seejuures on sellel kõigel ka puhteuroopalik aspekt. Dublin Web Summitil oli lihtne leida USA ettevõtjaid, kes rääkisid avatult ja isegi uhkusega oma ebaõnnestumistest, start-upidest, mis kõrbesid enne seda, kui ettevõtja leidis eduks vajaliku valemi. Euroopas nähakse ebaõnnestumist aga siiani stigmana.

Nii kaua, kuni selline suhtumine ei muutu, on tõepoolest tähtis, kas eurooplased loovad majutusteenuseid akvaariumikaladele. Sest kui ettevõtjad üritavad, kuid ebaõnnestuvad, on vähe tõenäoline, et nad prooviks mingil muul alal uuesti.

Kuid nagu Lee uuringust järeldus – 80 protsenti miljardi-dollari-ettevõtetest on loodud sariettevõtjate poolt.

Ka vistrikurakendused ei pruugi olla nii triviaalsed, kui esmapilgul tundub. Nagu O´Leary ütles:

«Dermatoloogia on üks meditsiiniharu, mille puhul on võimalik diagnoose anda piltide vahendusel. Tehnoloogia, mis suudab identifitseerida ja diagnoosida vistrikke, võib vabalt suuta sama teha ka melanoomidega.»