/nginx/o/2013/09/06/2341767t1he891.jpg)
Kuna Eesti arenguvajadused on aga laiemad ja mitmekülgsemad kui ELi prioriteedid peaks riik riigikontrolli hinnangul teadvustama, et välistoetused ei tohi pelgalt asendada riigi enda investeeringuid, vaid peaksid aitama vähendada riigi arengu mahajäämust.
Eesti riigi võimalused investeerida kasvasid hüppeliselt Euroopa Liidu toetusfondide avanemisega ning aastal 2009, mil riigikassat tabas maksutulude järsk langus, oli valitsusel võimalus tänu abirahale investeeringumahtu säilitada.
Kui kriisieelsel aastal investeeriti riigieelarvest 558 miljonit eurot, millest ELi toetusraha oli 25 protsenti, siis aastal 2009 moodustas ELi raha investeeringutest juba 60 protsenti seisab riigikontrolli aastaraportis.
Euroopa Liidu raha tähtsus Eesti riigi investeeringukulude katmisel on säilinud siiani.
Investeeringute maht on võrreldes kriisiajaga küll pea kahekordistunud, ulatudes aastal 2011 ligi 1 miljardi euroni, kuid enda teenitud tulusid kasutab riik investeeringuteks veelgi vähem kui kriisiajal.
Perioodil 2008–2013 on valitsemisalades tehtud riigieelarvest investeeringuid 4,2 miljardi euro ulatuses, millest ligi miljardit ehk 70 protsenti on kaetud Euroopa Liidu toetusrahast ja kvoodimüügi tuludest.
Aastati on 60–94 protsenti investeeringukuludest kaetud välistoetustest ja heitmekvootide müügist teenitud rahast.
Koos ELi eelarveperioodi 2007–2013 toetuste kasutamise ja lõppemisega on investeeringud hakanud järk-järgult kahanema – 2013. aasta 742 miljonilt 322 miljoni euroni aastal 2015. Seejärel hakkab investeeringumaht jälle kasvama, kuna Eesti võtab kasutusele Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi toetusraha.
Ehkki kogu toetusraha ei lähe investeeringuteks ja kasutatav summa pole veel täpselt teada, tehakse ka järgmisel seitsmel aastal ilmselt enamik riigi investeeringuid ELi toel, hindab riigikontroll.
Seetõttu peab riigikontroll väga oluliseks, et järgmise toetusperioodi investeeringuid kavandades võetaks arvesse eelmise perioodi õppetunde.
Eesti arengu juhtimise süsteemis on keskel kohal valdkondlikud arengukavad, milles valitsus seab konkreetse valdkonna edendamisele eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tegevused ning rahastamiskava.
Valdava osa praegu kehtivatest arengukavadest on kinnitanud riigikogu või valitsus aastatel 2005–2007. Ühelt poolt oli põhjuseks see, et arengukavade süsteem oli äsja loodud ja arengukavade abil lootsid ministeeriumid riigieelarvest rohkem raha saada.
Teine põhjus oli see, et aastatel 2005–2007 hakati jagama 3,3 miljardit eurot Eestile ette nähtud Euroopa Liidu toetusraha ning paljud arengukavad oli vaja koostada selleks, et euroraha saada.
Nii aga kujunes olukord, kus osa riigi arengukavadest ei keskendunud mitte valdkonna terviklikule arendamisele, vaid probleemidele, mida oli võimalik lahendada Euroopa Liidu tõukefondide abiga märgib riigikontroll.
Kriisiajal ja sellele järgnevatel aastatel kasvas Euroopa Liidu raha tähtsus Eesti riigi kulutuste, aga eelkõige investeeringute katmisel võrreldes arengukavade koostamise ajaga veelgi. Nii on alates 2009. aastast riigi tegevuskavades ja investeerimiskavades Euroopa Liidu raha kesksus aina süvenenud.
Eurorahast lähtuva riigi arengu kavandamise varjukülg on riigikontrolli hinnangul paratamatult see, et lahendamata võivad jääda valdkondade arenguvajadused, mille rahastamist Euroopa Liit prioriteetseks ei pea.
Riigikontroll toob ühe näitena välja muuseumid, kus kõige suuremaks probleemiks museaalide säilitamine ja hoiustamine ehk investeerida tuleks ennekõike hoidlatesse. Selleks aga euroraha kasutada ei saa.
Sarnane lugu riigikontrolli hinnangul ka teede ehitamise ja renoveerimisega. Euroraha on kasutatud põhimaanteede remondiks ja ehitamiseks, kuid riigi tugi- ja kõrvalmaanteede ning kohalike teede remondiks – hoolimata ilmselgest vajadusest – seda raha kasutada ei saa.
Olukorras, kus peatähelepanu läheb euroraha kiirele kasutamisele, jäävad riigikontrolli hinnangul tagaplaanile valdkonna tervikliku arengu seisukohalt langetamist vajavad otsused.
Riigikontroll märgib ka, et sageli on investeerimistuhinas unustatud mõelda, millised on võimalused objekti, millesse investeeriti, edaspidi jätkusuutlikult majandada.
Samad probleemid iseloomustavad ka ELi tulevase rahastamisperioodi suhtes tehtavaid otsuseid. Euroopa Komisjon on uut perioodi ette valmistades nõudnud seekord liikmesriikidelt, et raha kasutamine peab olema eelmise perioodiga võrreldes oluliselt tugevamalt fookustatud ehk tuleb valida selgemaid (ja vähem) prioriteete, mida rahastada.
Eesti arenguvajaduste seisukohast peab riigikontroll seda aga mõneti problemaatiliseks, sest näiteks on Eestil vaja korrastada haigla- ja koolivõrk ning investeerida esmatasandi tervishoiukeskustesse, mistõttu on need valdkonnad võetud euroraha kavandamisel prioriteediks.
Need investeeringud riigikontroll on kahtlemata vajalikud, kuid ei lähe paraku kokku Euroopa Komisjoni rahastamisvalikute lähtekohtadega.
Sellele on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Komisjon ise. Kui tekib olukord, et uuel perioodil euroraha neis valdkondades kasutada ei saa, siis peab Eesti leidma raha riigieelarvest või nendest investeeringutest loobuma. Viimane tooks aga kaasa oluliste riigiteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse halvenemise.
Kokkuvõtvalt leiab riigikontroll, et välistoetused on riigi jaoks väga oluline arengut toetav raha, mille kasutamisel ei tohi unustada riigi enda võimekust ega terviklikku arenguvisiooni. Euroraha ei tohiks olla investeeringute tegemisel pelgalt riigi enda raha asendaja.