Pettustega on kokku puutunud kolmandik ettevõtjaist. Tihtipeale on pettus ettevõtte sees nii peenelt läbimõeldud, et seda on küllalt raske avastada, rääkis PwC juhtivaudiitor Janno Hermanson konverentsil «Raamatupidamine ja maksud 2014».
Seitse Eesti ettevõtetes kasutatavat petuskeemi
30. oktoober 2013, 09:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringud on välja toonud ka tüüpilise petturi profiili: töötanud ettevõttes rohkem kui 5 aastat, 35-55 aastat vana, töötab finantsidega seotud ametipositsioonil, pigem mees. Pettusetüüpidest esineb kõige enam varade vargust, riisumist ja pettusi finantsaruannetega. Kõiki pettusi iseloomustab kolm tunnust: inimesel on motivatsioon petta, ettevõttes on olemas võimalus petmiseks (näiteks puudulik sisekontroll) ja petjal on õigustus või põhjendus petta.
Mida teha, et pettusi ei toimuks? «Olge ettevaatlikud suurte sularahaliikumistega, sisekorraeeskirjad võiksid olla, varasid ja kohustusi peaks inventeerima vähemalt kord aastas, suurematel ettevõtetel võiks toimida siseaudit, mida automaatsemad on protsessid ja mida tugevam on sisekontrollikeskkond, seda tõenäolisem on, et pettus ei saa aset leida,» ütles Hermanson. «Juhatuse tegevust peaks sisuliselt kontrollima. Igasugune vastutuse lahusus tuleb kasuks. Töötajate tausta tuleb kontrollida. Limiidid peaksid olema piiritletud. Ülemusele teatamise süsteem, kui keegi midagi kahtlast märkab. Enamik pettusi avastatakse tänu sellele.»
Hermanson lisas, et ettevõtted on väga kärmed reageerima, kui kuskil pettus avastatakse, samas oleks oluliselt mõistlikum luua süsteem, kus pettus toimuda ei saakski.
Hermanson tõi välja hulga elulisi petujuhtumeid, mis on leidnud aset Eesti ettevõtetes:
Pettuslikud ülekanded töötajatele. Ühe suure organisatsiooni osakonnajuhil oli õigus ise võtta inimesi tööle ja neile palku määrata. Ta võttiski jälle ühe inimese tööle ning määras talle keskmisest kõrgema palga ja lisatasud. Viimased toodi hiljem sularahas osakonnajuhile tagasi. Trikk oli aga selles, et inimene oli tööl fiktiivselt – reaalselt polnud mitte keegi kunagi teda ettevõttes näinudki.
Pettuslikud ülekanded hankijatele. Buumiaegne munitsipaalmajade ehitus Lasnamäel. Ehitust juhib peatöövõtja, kel oli palju alltöövõtulepinguid. Peatöövõtja projektijuhi kohustus oli töid vastu võtta ja ehitusakte ja arveid aktsepteerida. 10 kuu jooksul maksti tema aktseptiga kolmele ettevõttele 3 mln eurot, kuigi need ettevõtted polnud midagi teinud. Kusjuures peatöövõtja enda ärikasum oli 3,5 mln eurot ja nad ei märganud, et 3 mln eurot kuhugi kadus.
Ühes teises ettevõttes vastutas sama inimene kauba sisseostu, müügi ja varude inventeerimise eest ning tegi ka kandeid raamatupidamises. Kaup justkui jõudis lattu, arved saabusid. Tegelikult aga kaupa polnudki. See kestis väga pikka aega. Varude inventeerimine ei tuvastanud puudujääki, sest varud olid raskesti inventeeritavad. Pettus tuli välja alles hankijate saldokinnitustest, puudujääk oli miljonites eurodes.
Varude vargus. Riigi viljasalv hoiustas EV julgeolekuvarusid. Kadus 13 000 tonni vilja, ca 800 raudteevagunit, 2,5-3 mln eurot. Ettevõtte bilanss 4,5 mln eurot. Pettuse olemus «potjomkini küla». Firma hoiustas ka teiste ettevõtete varusid, kuid näitas audiitorile kellegi teise vilja. Samuti oli juhtkonna teadmisel ehitatud topeltlagede süsteem ja viljaelevaator seega sisuliselt tühi.
Varade väärkasutamine. Seda põhjustab nõrk kontrollituse tase ettevõtte nende varade osas, mis on antud töötajatele kasutada (sõidukid, kütusekaardid, telefonilimiidid). On olnud juhuseid, kui sõidukitele pannakse peale GPSid, väheneb poole võrra kütusekasutus ja läbisõit.
Asjasse mittepuutuvad varad. Need on sellised varad, millel puudub seos organisatsiooni majandustegevuse osutamisega. Näiteks kuulub ettevõttele murutraktor, kuigi ta asub Tallinna kesklinnas ja mingit muruniitmist ei toimu. Ilmselgelt tegeleb ettevõtte traktoriga muruniitmisega oma aias mõni ettevõtte töötaja.
Pettuslik finantsaruandlus. Väikeettevõte, kus raamatupidamist korraldab üks isik. Ta on lahkuse, avatuse ja sõbralikkuse etalon, puhata ta ei taha, sest kardab, et keegi teine pääseb raamatupidamisele ligi. Maksis ühele hankijale justkui suure summa raha, esialgu kajastas kuluna, aasta lõpus tühistas kulu kande ja kajastas seda fiktiivsete nõuetena mitmete ettevõtete vastu. Neid nõudeid hakati pika aja jooksul kandma kuludesse, et välja ei paistaks. Hermansoni sõnul on see juhtum hea näide tõestamaks, et ka väikeettevõttes peaks kasutama kontrollitavasid, mitte andma ühele isikule kõiki õigusi ja vastutus kogu protsessi eest. «Äärmiselt oluline on vastutuste lahusus,» ütles Hermanson.
Andmete vale või ebatäpne esitamine. Tootmisettevõte tootmise käigus eraldus ainet, millele pole Eestis turgu ja millele oleks pidanud peale maksma, et see ära viia. Ettevõtte majandustulemused aga olid kahtlaselt head. Juhtkond vastas, et jääkproduktile on leitud ostja. Selgus, et kliendiks on sama ettevõtte juhiga seotud ettevõte, kellele jääkprodukti müüdi oluliselt alla turuhinna. Juhi firma aga omakorda müüs kaupa Venemaale tunduvalt kallima hinnaga edasi. Ehk et peamine võitja selles loos oli juhtkonna liige, mitte tootmisettevõte.