Kuidas teha nii, et tööl käimine poleks vaid palgapäeva nimel kannatamine

Kaido Pajumaa Foto: Erakogu

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab oma ettevõtte blogis, kuidas leida üles isiklikud motivatsiooniallikad, et ei peaks pidevalt oma juhti motivatsiooniteemaga tüütama.

Paljudel koolitustel kuulen vastuseks küsimusele «miks sa tööl käid», et eks ikka raha pärast. On ju üsna normaalne, et me niimoodi tunneme – arved vajavad maksmist ja toit on vaja lauale tuua. Siiski, palka saame ju ainult ühel päeval kuus. Seega tekib uus küsimus: «Kui me palka saame ainult ühel päeval kuus, siis mille nimel me ülejäänud 21 päeva tegutseme? Kas tõesti ainult järgmise palgapäeva nimel?»

Kuna palgatingimused on sõltuvalt töölepingust 1-3 aastaks fikseeritud, on väga raske ainult palgast püsivat motivatsiooni leida. On selle kohta ju mitmeid uuringuid, kuidas palgatõus inimest hetkeks stimuleerib, kuid juba mõne nädala või kuu pärast langeb töötaja vanasse demotivatsiooni faasi tagasi. Miks nii? Sest tegelikuks ja ainukeseks demotivaatoriks ei ole mitte väike palk, vaid sellele võivad lisaks olla mitmed muud teadvustamata tegurid. Kujuta näiteks ette, et inimese palk tõuseb 50 eurot – kui kaua see teda motiveerituna hoiab? Kas sellise palgatõusu puhul leiad motivatsiooni järgmised 6 kuud entusiastlikult kõike teha?

Loomulikult on olukord erinev, kui palk on 400 eurot. Sellisel juhul ei räägi me mitte inimeste motiveerimisest, vaid nende elushoidmisest. Kui aga palk on selline, mis aitab inimesel end normaalselt ära elatada, siis tõenäoliselt 50 eurone palgatõus annab talle küll korraks vurtsu pingutada, kuid juba 2-3 kuu pärast on seis sama – motivatsiooni ei ole, ja esimene mõte on, et palgatõus peaks olukorda leevendama.

Seda vältimaks saabki appi võtta tehnika, mille käigus eraldame palga tööst. Kui tavapäraselt oleme harjunud need kaks asja omavahel peas otseses seoses hoidma (palk motiveerib mind töötama), siis oleks mõttekas hetkeks palk kõrvale tõsta ja vaadata tööd ennast. Jah, palk jääb ikka oluliseks, sest see on ju vajalik, kuid kuna palgatingimusi me ise jooksvalt mõjutada ei saa, võiksime keskenduda teguritele, mis on meie mõjuulatuses.

Kui me ei ole just ettevõtte omanikud, on alati soovitud muudatuste läbiviimiseks piiratud võimalused. See reegel kehtib tegelikult veelgi laiemalt – me ei saa muuta meid ümbritsevaid inimesi ning olukordi, sest inimesed on sellised nagu nad on ja situatsioonid kujunevad selliseks nagu need kujunevad. Mõnikord meeldivad need meile rohkem ja teinekord vähem, kuid parim, mida me omalt poolt teha saame, on märgata ja kujundada teadlikult oma suhtumist nendesse inimestesse ja olukordadesse.

Kõik see, mis toimub aga meie peas, on meie vahetu kontrolli all. Me ei saa muuta seda, kuidas kolleeg meie kõrval istub (juhul, kui see meid häirib), kuid me saame muuta oma suhtumist tema istumisse. Me ei saa muuta seda, missugused tööülesanded juht meile annab, aga me saame muuta, kuidas me need ülesanded iseenda jaoks mõtestame – missuguse tähenduse nendele ülesannetele anname?

Hoiakud, harjumused ja tähendused on kolm olulist faktorit, mille teadlik arendamine meie sisemist motivatsiooni oluliselt mõjutada võivad. See ei ole alati lihtne, sest hoiakud ja harjumused on pikkade aastate jooksul välja kujunenud ning igasugune püüe neid muuta tekitab meis ettevaatlikkust ja ärevust. «Ma ju tean, kuidas see asi käib», ütleb hääleke meie peas ning ei taha kuidagi seda teistmoodi näha.

Aga just see on koht esimeseks sammuks – oskus lahti lasta veendumustest, mis meid seni on juhtinud ja olema avatud uutele, mis võivad meie maailmakäsitlust avardada ja seestpoolt väljapoole uusi võimalusi pakkuda.

Miks ma seda tööd teen?

Nagu eespool juttu oli, on üheks vägagi levinud hoiakuks seostada oma töö ainult selle eest saadava tasuga. Sellisel juhul oleme harjunud mõtlema, et minu tööks on näiteks klientidele müümine ja ma saan selle eest 800 eurot palka. Selline mõtteviis keskendub motivatsiooni otsimisel küsimusele «Mida ma teen?» ja «Mida ma selle eest saan?»

Kuigi selline mõtteviis on väga levinud ja paljud leiavadki sellest motivatsiooni, võib siin vaatenurka natukene muuta ja küsida endalt hoopis «Miks ma seda tööd teen? Miks meie firma / organisatsioon eksisteerib? Miks inimesed toovad oma raskelt teenitud raha meile, et selle kaudu siis töötajatele palka ning omanikele dividende maksta?». On ju üsna selge, et ükski inimene ei too oma raha firmasse lihtsalt niisama. Järelikult peab klient saama sellest firmast midagi, mida ta hindab oma rahast kõrgemalt – ta saab sealt enda jaoks midagi väärtuslikku.

Kui «Mida ma teen?» küsimus keskendub funktsionaalsele tegevusele, siis «Miks ma seda tööd teen?» küsimus keskendub väärtuse loomisele. Kumb on motiveerivam ja annab tegutsemiseks rohkem «kütust»? Kas tegevus ise või tegevuse tagajärjel kellegi elu paremaks muutmine? Mis motiveerib näiteks apteekrit rohkem pika tööpäeva lõpus, kui on vaja riiulite vahel jalutada ning emale lapse jaoks õiget rohtu soovitada? Kas rohu valimine ise või mõte sellest, et ta võib päästa lapse elu? Küllap viimane.

Töö mõtestamiseks ja oma olulisuse teadvustamiseks ning seeläbi enesemotiveerimiseks ei pea olema apteeker või arst. Nagu eespool mainitud, loob iga ametikoht kellelegi väärtust, sest kapitalistlikus majandusruumis ei ole ühelgi ettevõttel võimalik kedagi palgal niisama hoida, vaid klient peab selle kinni maksma (ta ei teeks seda aga ilma, et ta sealt väärtust saaks).

Seega, sõltumata, kas sa oled õpetaja (sa lood oma tööga haridusvõimelist ühiskonda), autovaruosade müügijuht (sa päästad oma tööga inimesi avariidest) või haigla koristaja (sa aitad oma tööga haigeid ravida ja päästa, sest räpases haiglas oleks see ohtlik), lood sa oma tööga kellelegi väga olulist väärtust. Selle meeles pidamine on enesemotiveerimise nurgakivi. Töö mõtestamise käigus ei muutu töö sisu ja iseloom, aga just õige mõte meie peas töö ajal on see, mis meile motivatsiooni annab.

Igaüks meist on kogenud andmise rõõmu. Piisab sellest, kui saame kellegi mahakukkunud kinda üles tõsta, kui juba tunneme end heategijana ja päev palju ilusamaks muutub. Me ei saa sellistest tegevustest ise mitte midagi, aga tunneme end siiski hästi. Järelikult on võimalik end motiveerida mitte ainult saamise, vaid ka andmise kaudu. Kui tavapäraselt oleme harjunud keskenduma rohkem saamisele – me tahame saada rohkem palka, tahame saada tunnustust, tahame saada sõpradelt ja abikaasadelt kingitusi ja selle läbi rõõmu tundma, siis töö mõtestamine aitab rahuldust leida just nimelt andmisest.

Saamise rõõm on ju alati piiratud (me ei saa ju iga päev palka juurde või uusi asju), kuid andmise rõõmule piiranguid ei ole. Keegi ei saa meid piirata anda iga päev ühele kolleegile kompliment või kliendile tema elu parim lahendus. Kui me teame, et andmine valmistab meile rõõmu, peaksime selleks lihtsalt oma peas vaatenurka tööle muutma – kui muidu motiveerin end palga saamise kaudu, siis miks mitte siia juurde tuua ka andmisest tulenev motivatsioon? Palk jääb oluliseks, kuid nagu artikli alguses juttu oli, on meil palgapäev ainult üks kord kuus. Kahtlemata on see hea tunne, kui palk kontole laekub, aga järgmisel päeval palka enam ei laeku. Ehk ongi nüüd aeg keskenduda kuni järgmise palgapäevani andmisele? Milleks aega raisata niisama töötamisele, kui pelgalt vaatenurga muutmise kaudu oleks võimalik sellest kogu aeg sisemist rahuldust ja motivatsiooni leida.