Tundmatu ja traagiline Ida-Timor

Kaks Ida-Timori tüdrukut tassivad majakraami läbi tiheda vihmasaju. Foto: Liis Elmik

Loksun peaaegu olematul teel päevinäinud bussiga Ida-Timori (ametliku nimega Timor-Leste) väidetavalt parimal maanteel. Mõtlen bussikatusel päikeselõõsas hüplevatele kümnetele munarestidele, mille pealelaadimiseks kulus umbes 45 minutit. Igast suuremast august läbi sõites tundub hiiglaslik kogelmogel möödapääsmatu.

Pärast paaritunnist sõitu laaditakse kõik munad aga õnnelikult ühe väikese küla juures maha. Seal on vist suurem munapidu tulemas, sest hütte puudesalude vahel eriti palju silma ei hakka. Sõidame Timor-Leste pealinnast Dilist rahvaarvu poolest suuruselt teise linna Baucausse. 120 kilomeetri läbimiseks kulub 4-5 tundi.

Sama teed pidi tagasi pealinna liikudes jään lennukile paar tundi hiljaks. Esiteks peatab kohaliku bussi öise vihmavalingu ja tormituulte tagajärjel teele langenud puu, mille saagimiseks kulub terve tund. Teiseks lõhkeb bussil rehv. Seejärel hakkab uuesti paduvihma kallama, mis mõjub bussi mootorile nii laastavalt, et see paar kilomeetrit enne linna suisa seisma jääb.

Võtan järjest suuremas paanikas takso, aga kohe selgub, et sel pole kojamehi. Taksojuht sõidab troopilises vihmavalingus vist mälu järgi, sest läbi autoklaasi pole küll mitte midagi näha. Jõuan tänu jumalale lõpuks lennujaama, kus selgub, et õnneks hilineb lennuki väljalend minust veelgi rohkem.  

Timor-Leste on pisike saareriik Austraalia ja Indoneesia vahel, Eestist pindalalt kolm korda väiksem ja veidi üle miljoni elanikuga. Pärast kahte aastat Indoneesia pealinnas Jakartas tunduvad värske tuuleõhk, puud ja vaba ruum minu ümber nii mõnusalt kodused.

Bussisõidu ajal liiguvad mõtted paratamatult rahvusvaheliste suhete valdkonda. Miks on nii, et mõne riigi vastu tunnevad rahvusvaheline üldsus ja abiorganisatsioonid suurt huvi ning mõne teise riigi või piirkonna vastu huvi peaaegu puudub? Timor on jumalast mahajäetud maa. Riigis tegutsevad küll ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid, aga erilist arengut pärast sõja lõppu 1999. aastal silma ei hakka. (Aastal 1999 toimus Ida-Timori iseseisvusreferendum, millega kaasnes Indoneesia armee vägivald – toim.)

Timor-Leste on maailma üks vaesemaid riike. Ligi pool elanikkonnast on rahvusvaheliste standardite järgi vaesed ega oska lugeda. Kohalikel elanikel pole peaaegu midagi. Pika bussisõidu jooksul panevad kohalikud lapsed raha kokku, et osta kamba peale pakk kiirnuudleid (0,1 dollarit), mida siis kuivalt krõbistatakse. Koolilapsed käivad koolis, vihik kaenlas, sest koolikoti ja sageli ka jalanõude jaoks pole raha. Õpikuid ei paista samuti olevat.

200 000 elanikuga pealinnas on kolm välismaalastele mõeldud toidupoodi, kus peamiselt näeb küll tühje riiuleid. Müügil on erinevad konservid, kiirnuudlid, külmutatud liha-kala, veidi jogurtit ja juustu. Kuna Timoris ei ole mingit tarbekaupade tööstust, siis kõik müügilolev tuuakse sisse ja on seetõttu hingematva hinnaga. Paar nädalat tagasi avati pealinnas esimene kaubanduskeskus, koos riigi esimese kino ja kohvikuga, kus üksikud tsivilisatsioonist rikutud turistid ning kohapeal elavad abiorganisatsioonide ja saatkondade töötajad saavad Hollywoodi filme, caffè latte’t ja kaneelisaiu nautida.

Riigi majanduse areng, ka teede- ja elektrivõrgu ehitus, sõltub valitsuse naftatuludest ja rahvusvahelistest abiprojektidest. 60 protsenti majapidamistest on elektrita ning teed on kohutavas olukorras. Hoolimata suhteliselt lühikestest vahemaadest kestavad bussisõidud terve igaviku. Infrastruktuuri projektid ei ole andnud soovitud tulemusi kehva planeerimise, viletsa korralduse ja korruptsiooni tõttu.

Külastasin Ida-Timorit jaanuaris. Detsembri lõpus oli ÜRO lubanud paariaastase rahulikuma perioodi järel oma rahuvalvajad riigist välja viia. Sellest hoolimata on pealinnas nähtavatest vähestest autodest umbes kolmandik valged ÜRO nimetähtedega ja tumedate klaasidega džiibid, mis tänavatel ringi rallivad. Teine kolmandik on muud abiorganisatsioonid-diplomaadid ning lisaks kohtab veel taksosid, millest enamiku paremad päevad on küll ammu möödas.    

21. sajandi üks nooremaid riike saavutas iseseisvuse alles 2002. aastal. 16.–19. sajandil oli Ida-Timor Portugali asumaa, kust veeti peamiselt välja sandlipuud ja kohvi. Sandlipuu on väga hinnatud kosmeetikatööstuses ja lõhnaõlides. 1975. aastal okupeeris riigi Indoneesia. Järgnenud ligi kolmekümne aasta jooksul kaotas sõdade, nälja ja haiguste tagajärjel oma elu vähemalt sada tuhat inimest, kümme protsenti elanikkonnast. Sellest mitu korda rohkem põgenes.

Pärast iseseisvuse saavutamist tuli hakata sõjast räsitud majandust taastama. Suureks abiks olid siin valitsuse naftatulud, millest peamine osa liigub küll Austraaliasse, kes nafta merepõhjast välja pumpab ja seejärel oma riigis töötleb. Praegu moodustab poole ekspordituludest nafta, viiendiku töötlemata kohvioad, millest enamiku ostab kuulu järgi Starbucks.

Tööpuudus on Ida-Timoris suur probleem. Naftatööstus nõuab vähe ja kõrgelt kvalifitseeritud töökäsi ning muid tööstusharusid riigis ei ole. Samas on seal naistel keskmiselt kuus last, nii et töötus järjest süveneb, kui teisi majandusharusid lisaks põllumajandusele ja naftatööstusele juurde ei teki. See võib omakorda kaasa tuua uued pinged ja rahutused.    

Loodus on samas Ida-Timoris vaimustav. Eriti meeldiv on see, et kogu seda ilu saab nautida enamasti oma rühmaga ning kusagil ei pea seisma järjekorras. Ida-Timoris käib paar turisti nädalas, kellest enamik pealinnast palju kaugemale ei jõua. Kohalikud on väga sõbralikud ja abivalmid, aga inglise keelt ei räägi. Mina sain hakkama indoneesia keelega.

Sukeldumine-snorgeldamine, matkad metsa ja vulkaanidele ning kohalike hõimude külastamine jätavad unustamatud mälestused. Samas maksavad sellised retked Kagu-Aasia kohta päris palju. Kuna turiste on imevähe, siis ei saa transpordi ja ekskursioonide kulusid sageli ka teistega jagada. Näiteks kahepäevane retk loodusesse ühe vulkaani tippu maksis jaanuaris koos auto ja giidiga üle 500 USA dollari. Kõige odavam voodikoht maksis pealinnas 30 dollarit öö ja hamburger umbes 10 dollarit. Naaberriigis Indoneesias on reisiselli kulutused ligikaudu kolm korda väiksemad.

Lõpetuseks tahan öelda, et Ida-Timor ei sobi nõrganärvilistele ja mugavusi armastavatele turistidele. Läänelikke hotelle ja söögikohti on kogu riigi peale käputäis. Unustamatuid elamusi ja seiklusi pakub see riik aga küllaga.