Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/04/27/356865t1h7db8.jpg)
Populaarse ulmefilmi väntamiseks on lihtne valem: palka head 3D-animaatorid ja tee lugu masinatest, kes planeedi inimkonnalt peaaegu üle võtavad. Miljonid inimesed vudivad seepeale kinno, ahhetavad efektide ja hirmuäratavate masinate peale ning väljudes tänavad mõttes jumalat, et päriselt pole masinad üritanud veel maailma «üle võtta». Või kas ikka pole?
See osa välkkauplemisest (ingl k high-frequency trading), kus murdsekundi jagu varem kätte saadud infot kasutatakse suurte orderite hinnast «ettepoole» ronimiseks – on juba jäänud ka börsijärelevalve luubi alla. Ühendriikide SEC ja ka Briti börsijärelevalve asusid hiljuti uurima, kas masin-masina-vastu toimivad välkkauplemise süsteemid ja nende tekitatud hinnahüpped vajavad eraldi reguleerimist.
Välktehingud moodustavad poole kuni kolmveerandi Ühendriikide suuremate börside tehinguist, Euroopas on osakaal väiksem. Eestis oli selline kauplemisviis tundmatu, kuid selle aasta alguses käima läinud uus börsisüsteem lubaks ka siin rakendada välkkauplemist.
Automaatne kauplemine pole börsidel imeasi.
Ülivõimsatest arvutitest koosnev võrgustik suudab väga kiivalt varjatud tarkvaraga millisekundite jooksul analüüsida maailma suurematelt börsidelt kokku jooksvat avalikku ja varjatud infot. Arvutid võivad silmapilgu jooksul teha hiigeltehinguid ja n-ö tavaline investor ei saa arugi, et midagi on muutunud.
Suurimad tegijad Ameerika Ühendriikide börsidel, eesotsas «vanakurja» Goldman Sachsi endaga on loonud pidevalt arendatavatel algoritmidel põhinevad süsteemid, mille kõrval paaripäevane kauplemishorisont on kui universumi eluiga inimese elulõnga kõrval.
Välkkauplemine tähendab seda, et hiigeltehingud toimuvad millisekundites mõõdetaval ajaskaalal. Välkkauplemise tase on jõudnud niikaugele, et määravaks on saanud arvutite füüsiline kaugus börsist.
Optilises kaablis liigub info valguskiirusel (meenutuseks – valgus läbib sekundiga vahemaa Maalt Kuule). Konkurents on läinud aga sedavõrd tihedaks, et mõnesajameetrisest vahemaast tingitud ülilühike ajahetk võib arvutite sõjas osutuda otsustavaks eeliseks.
Tähtis pole vaid tehinguks kuluv aeg.
Oluline on erineva hinnaga müügiorderite välkkiire esitamine ja tühistamine. Viimased paljastavad hinna ülempiiri, mis peaks vaid ostjale teada olema. Lihtsustatult: kui müüjad on valmis loobuma mingist aktsiast hinnaga näiteks 8.10 dollarit tükk ja ostja seadnud endale ülempiiriks 8.50, ei kujune lõpphinnaks midagi vahepealset, nagu turuloogika kohaselt peaks juhtuma. Olles enne, kui müüja silmagi pilgutada jõuab ära kombanud ostja maksimaalse hinnapiiri, vahetavad müüja aktsiad välkkiirelt omanikku ning jõuavad ostjani näiteks hinnaga 8.49 dollarit tükk.
Välkkauplemine lubab peita ka suured müügiorderid, jagades need suvalise suurusega väikesteks portsudeks. Ostjad, kes hiigelpakkumise puhul haistaks, et miskit on õhus ja reageeriks vastava hinnapakkumisega, eksitatakse nii maksma võimalikult kõrget hinda. Teisalt – mõned algoritmid monitoorivad välkkiirusel turge ja üritavad tuvastada just selliseid pakkumisi, et nende vastu edukalt kaubelda. Tõeline robotite sõda!
Osa välksüsteeme seisab pidevalt ootel, olles valmis ostjale hetkega suuri koguseid väärtpabereid müüma. Ostusoov saab masinalt kiire vastuse hinnaga, millega masin on valmis soovitud vara müüma, kuid erinevalt tavalisest kauplejast ei «ahista» neid kohustus oma müügisoovi ja -hinda teistele kauplejatele avalikult näidata.
Välkkauplemise süsteem on turvaline rahamasin, mis muu hulgas koorib tavalistelt investoritelt mõne sendi haaval kokkuvõttes hiigelsummasid. Kõrgsageduskauplejad suruvad väärtpaberite hindu ebaõiglaselt üles, mida tavalise nõudluse ja pakkumise vahekorral põhineva kauplemise puhul ei sünniks.
Pooldajate argument on, et välkkauplemine tagab turul pideva likviidsuse, muutes need investoreile sedaviisi kokkuvõttes odavamaks. Kui investor vajab suuremat kogust aktsiaid, on tõenäoline, et kõrgsageduskaupleja suudab talle pakkuda just vajaliku koguse.
Samuti nimetatakse välkkauplemist loomulikuks arenguks, sest kauplemisruumis karjuvad maaklerid on nagunii samahästi kui minevik ning automatiseeritud kauplemissüsteemid juba aastaid tavalised.
Marek Pajussaar
finantsinspektsiooni turujärelevalve divisjoni riskijuht
Algoritmidel põhinevatest ehk teisisõnu automaatsetest kauplemissüsteemidest rääkides tuleks esmalt eristada kauplemisviisi ennast ja kauplemisstrateegiat. Nii nagu traditsioonilise ehk käsitsi tehingutellimuste sisestamise puhul, on ka arvutite poolt genereeritud tehingutellimusi võimalik rakendada ebaseadusliku kauplemisstrateegia ette.
Masin on aga enamasti vähemleidlik kui inimene ning seetõttu ei ole automaatse kauplemissüsteemi poolt toime pandud turukuritarvitamise avastamine kuigi palju keerulisem traditsioonilisemal moel toime pandud seaduserikkumisest. Pigem vastupidi, kuna automaatse kauplemise mahud on suuremad, on vahelejäämise tõenäosus sellevõrra samuti suurem.
Üldjuhul eelistavadki automaatsed kauplemissüsteemid suurte ettevõtete likviidseid aktsiaid, sest eesmärgiks ei ole mitte aktsiapositsioonide pikaajaline akumuleerimine ja omamine, vaid väga lühiajaliselt väikeste hinnaliikumiste püüdmine.
Selleks, et väike hinnaliikumine kauplejale kasu tooks, peab võetav aktsiapositsioon olema võrdlemisi suur ning see omakorda seab nõuded likviidsusele ja piirab seeläbi võimalike aktsiate valikut.
Automaatsete kauplemissüsteemidega seonduvalt on väärtpaberituru järelevalvajatel peamiselt kaks muret. Esiteks tuleb seista selle eest, et väärtpaberituru korraldajad hoiduksid ebavõrdse eelise andmisest automaatsetele kauplemissüsteemidele.
Nii näiteks on Ameerika Ühendriikides esinenud juhtumeid, kus turukorraldajad on täiendava tasu eest andnud automaatsetele kauplemissüsteemidele tellimusraamatu informatsiooni murdosa sekundi võrra varem või on lubanud lisatasu eest paigutada välkkauplejatel oma kauplemisarvutid füüsiliselt lähemale börsisüsteemidele, vähendades viivitusi andmesides.
Teiseks, automaatsete süsteemide poolt genereeritud andmevoog võib ühel hetkel saada saatuslikuks madalama jõudlusega börsisüsteemidele ehk ühe kaupleja algoritm võib minna konflikti teise kaupleja algoritmiga ning see omakorda mõjutab kolmandat. Vallanduv lumepalliefekt võib aga börsisüsteemi ummistada.
Kokkuvõtvalt – välkkauplemise näol on tegemist finantsturgude innovatsiooniga ning progressile vastu seista pole mõtet. Tuleb vaid hoolitseda selle eest, et fenomeni positiivsed omadused oleksid maksimaalsed ning regulatsioonide kaudu minimeerida negatiivset.
Janno Saar,
NASDAQ OMX Tallinna börsi turujärelevalve juht
NASDAQ OMX võttis veebruaris Balti- ja Põhjamaade väärtpaberiturgudel kasutusele uue kauplemissüsteemi INET. Erinevalt vanast süsteemist on INETis protokolliühendused klientidele, kes soovivad kasutada välkkauplemist. Baltimaades ei ole välkkauplemist seni kasutatud eelkõige madala likviidsuse ja koguste tõttu. Tulevikus on selline võimalus täiesti reaalne ka Balti turgudel.
Välkkauplemise kriitika peamiseks aluseks on investori ja kaupleja konflikt. Kui üks soovib teha soodsa hinnaga investeeringuid ja saada tulu eelkõige aktsiahinna tõusult, siis teiste prioriteet on teenida lühiajalistelt hinnamuutustelt. Börsi kohustus on tagada aus ja õiglane kauplemine ning sellest tulenevalt peavad järelevalveorganid leidma mõistliku tasakaalu erinevate huvigruppide soovides.