Pooldajate argument on, et välkkauplemine tagab turul pideva likviidsuse, muutes need investoreile sedaviisi kokkuvõttes odavamaks. Kui investor vajab suuremat kogust aktsiaid, on tõenäoline, et kõrgsageduskaupleja suudab talle pakkuda just vajaliku koguse.
Samuti nimetatakse välkkauplemist loomulikuks arenguks, sest kauplemisruumis karjuvad maaklerid on nagunii samahästi kui minevik ning automatiseeritud kauplemissüsteemid juba aastaid tavalised.
Marek Pajussaar
finantsinspektsiooni turujärelevalve divisjoni riskijuht
Algoritmidel põhinevatest ehk teisisõnu automaatsetest kauplemissüsteemidest rääkides tuleks esmalt eristada kauplemisviisi ennast ja kauplemisstrateegiat. Nii nagu traditsioonilise ehk käsitsi tehingutellimuste sisestamise puhul, on ka arvutite poolt genereeritud tehingutellimusi võimalik rakendada ebaseadusliku kauplemisstrateegia ette.
Masin on aga enamasti vähemleidlik kui inimene ning seetõttu ei ole automaatse kauplemissüsteemi poolt toime pandud turukuritarvitamise avastamine kuigi palju keerulisem traditsioonilisemal moel toime pandud seaduserikkumisest. Pigem vastupidi, kuna automaatse kauplemise mahud on suuremad, on vahelejäämise tõenäosus sellevõrra samuti suurem.
Üldjuhul eelistavadki automaatsed kauplemissüsteemid suurte ettevõtete likviidseid aktsiaid, sest eesmärgiks ei ole mitte aktsiapositsioonide pikaajaline akumuleerimine ja omamine, vaid väga lühiajaliselt väikeste hinnaliikumiste püüdmine.
Selleks, et väike hinnaliikumine kauplejale kasu tooks, peab võetav aktsiapositsioon olema võrdlemisi suur ning see omakorda seab nõuded likviidsusele ja piirab seeläbi võimalike aktsiate valikut.
Automaatsete kauplemissüsteemidega seonduvalt on väärtpaberituru järelevalvajatel peamiselt kaks muret. Esiteks tuleb seista selle eest, et väärtpaberituru korraldajad hoiduksid ebavõrdse eelise andmisest automaatsetele kauplemissüsteemidele.