Valgevene: Nõukogude Liit 20 aastat hiljem

Autori lemmikkoht: kohvik Malako Minskis. Foto: Laura Raus

Valgevenega seoses turgatab enamikule inimestele esimesena ilmselt pähe väljend «Euroopa viimane diktatuur». Tõenäoliselt on nad kuulnud sedagi, et president Alaksandr Łukašenka on suutnud riigis säilitada suuresti sellise korra, nagu kunagi oli Nõukogude Liidus. Need teadmised Valgevenest ei tekita üldjuhul soovi seda riiki turistina külastada.

Kui inimesel siiski mingil põhjusel tekib selline soov, võib Valgevene kohta rohkem infot kogudes see kustuda. Osa riigist kannatab endiselt Tšernobõli tuumajaama katastroofi tagajärgede all. Teise maailmasõja tõttu on säilinud vähe vanu hooneid, vohab nõukogudeaegne arhitektuur. Riigi kliima on umbes sama karm kui Eestiski.

Lisaks on Valgevene sama lame kui Eesti – kõrgeim punkt küündib vaid 345 meetrini. Kui uurida valgevene tuttavalt, mida turistidele huvitavat tema riigis leidub, võib saada vastuse, et ega eriti midagi olegi.

Siiski tasub oma silmaga järele vaadata. Eriti inimesel, kes pole kaua või üldse Nõukogude Liidus elanud ning kes ootab reisilt rohkem huvitavaid elamusi kui luksust.

Minsk – nõukogulik stiilinäide

Minski kesklinnas on võimsad monumentaalsed hooned ning laiad tänavad, ei puudu ka viisnurgad. See linn mõjub üsna stiilsena. Jah, see on nõukogulik stiil. Kuid kuna puhta nõukoguliku stiiliga linnu pole just palju säilinud, siis on see ainulaadne. Ja eriti õhtul täitsa kena. Progressiivsem osa valgevenelastest unistab küll «kitsastest tänavatest nagu Euroopas», kuid minu meelest võib Minsk praegu olla turistidele atraktiivsemgi kui n-ö tüüpilise Euroopa linnana.   

Nõukogulik arhitektuur ei mõju just hubaselt. Samas on Minskis ka õdusaid kohvikuid ja klubisid, kus saab hästi aega veeta. Ja vähemalt osa kohalikke ei karda neis väljendada Valgevenes valitseva ideoloogiaga vastuolus olevaid seisukohti.

Turistile, kel mõlgub meeles väljend «Euroopa viimane diktatuur», võib see üllatav olla. Valgevenelased üritavad talle siis võib-olla selgeks teha, et nende riik on tänapäevane diktatuur, mitte Stalini-aegne Nõukogude Liit või Põhja-Korea, nagu välismaalased pahatihti arvavad.

Üks õdus koht on kohvik Malako (Nezavisimosti avenüü 37a). Seal saab mõnusa muusika saatel näiteks sülearvutiga traadita internetis surfata. Õhtul näidatakse Malakos vahel filme. Sisse tasub põigata ka samas hoones asuvasse moodsa kunsti galeriisse.

Toiduvalik Malakos suur pole. Tugevama kõhutäie saamiseks kesklinnas võib sisse põigata näiteks Lidosse (Nezavisimosti avenüü 48-1), mis annab suursugususelt Eesti omale silmad ette. Korraliku lõuna saab seal kätte ligikaudu 120 krooniga.

Palju odavamalt ajab läbi näiteks Minski Riikliku Keeleteaduste Ülikooli sööklas (Zakharov 21). Peamiselt on see mõeldud küll tudengitele ja ülikooli töötajatele, kuid sisse võib astuda igaüks. Seal saab hea õnne korral proovida lihaga täidetud kartulikotlette, mida valgevenelased peavad oma rahvustoiduks.  

Hamburgerisõltlaste rahustuseks tasub mainida, et Minskis on olemas ka McDonald’s (Surhanava 63). See on kohalike seas populaarne hoolimata tõsiasjast, et hinnatase ei erine oluliselt Lääne-Euroopa omast.

Õhtul on noortele mõnus koht ajaveetmiseks klubi Graffiti (Kalilina 16). Seal on sageli rokk-, džäss- ja folkmuusika kontserdid. Olenevalt muusikast inimesed valdavalt kas ajavad juttu ja joovad õlut või vihuvad üsna metsikult tantsu. Eriti viimasel juhul on päris lihtne kohalikega tutvust sobitada.

Valgevenelane on rahulik ja viisakas

Valgevenelased mõjuvad üllatavalt rahulikuna, kui just väga palju alkoholi tarbinud pole. Temperamendilt meenutavad nad pigem eestlasi kui naabreid venelasi ja poolakaid. Välismaalastesse suhtuvad sõbralikult, ehkki küll mitte ülevoolava külalislahkusega.

Teed küsivat või mõne muu praktilise probleemiga silmitsi seisvat võõrast püüavad kohalikud aidata isegi juhul, kui suhtlust takistab keeleprobleem. Viimast võib sageli esineda, kui välismaalane ei räägi vene keelt (just see on Valgevene linnades levinuim, valgevene keelt kuuleb väga harva), sest kohalikud sageli ei oska inglise keelt (pigem tasub proovida nendega suhelda saksa keeles).  

Sarnane on ka teenindajate käitumine. Nõukogude ajast meelde jäänud jämedat suhtumist kohtab vähe, ehkki pole ka ülevoolavat sõbralikkust või rõhutatud viisakust. Ligi kahe Valgevenes veedetud nädala jooksul jäi halvimaks teeninduskogemuseks see, kui ühe väikelinna bussijaama töötaja keeldus viis minutit enne lõunapausi algust mu valgevene sõbrale piletit müümast, sest temal olevat lõuna juba alanud.

Nõukogude aega tuletavad Minskis meelde kohati päris pikad järjekorrad ning rahvast pungil ühistransport. Samas on linnas üksikuid läänelikke supermarketeid ning ühistranspordis ei koge erilist ebaviisakust. Mitmel korral üllatasid seal lahked vanatädid, kes pakkusid, et ma võin oma koti neile sülle toetada.

Vahel juhtub, et bussipiletit ostma ei pea, sest juhil lihtsalt pole neid müüa. Teistel juhtudel müüb juhi asemel pileteid bussis ringi liikuv teenindaja. Kas või kuidas ta jõuab läbi käia kõik inimesed, kes peatustes kõigist uksest juba niigi pungil bussi juurde trügivad, jääb mõistatuseks.    

Astronoomiliselt odavad hinnad

Bussipilet maksab Minskis 3 krooni ringis. Ka alkohol on odav – pooleliitrise õlle saab 8 krooniga. Leivapätsi hind on 6 krooni. Tunni eest internetikohvikus tuleb maksta 8 krooni. Kultuur on samuti odav.

Balletietenduse pileti võib saada kõigest 30 krooni eest (parimate kohtade piletid maksavad küll viis korda rohkem), kusjuures Valgevene balleti taset peetakse kõrgeks ka rahvusvahelises mastaabis. Näib, et Minski elanikele on luksusliku Valgevene ooperi- ja balletiteatri külastamine tavapärane õhtune ajaviide, saal on nädala keskel pealtvaatajaid peaaegu täis.

Pea kõik hinnad küündivad Valgevenes tuhandetesse rubladesse. Üks Valgevene rubla on nimelt kõigest ligi 0,005 krooni. Peenraha pole. Väikseimate rahatähtede, kümnerublaste väärtus olevat juba nii madal, et neid tasuvat tualettpaberi asemel kasutada.

Inflatsioon on Valgevene rubla väärtust kiiresti söönud ning hiljuti vajas riik majanduse stabiliseerimiseks IMFi laenu. Keskmine palk oli 2008. aastal vaid 3400 krooni. Suurt vaesust Valgevene linnades siiski ei näe. Kodutuid näiteks Minski tänavail pole. Seda aga ilmselt põhjusel, et politseinikud on nad kuskile toimetanud. Politseinikke kohtab Minskis sageli ning linna peetakse turvaliseks. 

Samal ajal ei pruugi vaesus lihtsalt välja paista. Üks kohalik ütles, et Valgevenes on kombeks lasta teistel arvata, et kõik on hästi. Vahel juhtub, et inimene ostab endale moodsaima mobiili ning seetõttu pole tal kuu aega raha, et korralikult süüa, tõi kohalik näite.

Hrodna, Brest, Mir ja Niaśviž

Minsk pole ainus koht, mis Valgevenes külastamist väärib. Ajaloohuvilistel tasub sisse põigata Minski lähedal asuvasse riiklikku vabaõhumuuseumi. Seal saab tutvuda põhiliselt 19. sajandi arhitektuuri ja eluoluga, samuti maitsta traditsioonilisi valgevene toite ning alkoholi.

Mitme valgevenelase meelest on nende riigi ilusaim linn lääneosas asuv Hrodna. Kaks kindlust (kus nüüd asub muuseum), kirikud ja draamateater on tõesti kenad. Natuke kummaliselt mõjub nende läheduses linna keskväljakul asuv tanki skulptuur.

Veel kummastavama mulje jätab aga kindlus Poola piiri äärses Bresti linnas. 19. sajandil valminud ehitises toimusid II maailmasõja ajal ägedad lahingud Nõukogude ja Saksa vägede vahel, millest tulenevalt omistati sellele nimetus kangelaslinnus. Viisnurga-kujulisest väravast sisse astudes kuuleb patriootilist muusikat ning hääl ülistab vastupanu Saksa vägedele. Kindluse alal näeb võimsate Nõukogude monumentidega kõrvuti kirikut. 

Bresti ühe kiriku uksel üllatab silt, et naised ilma pika seelikuta sinna sisse ei saa. Vanalinn Brestis Valgevenele tüüpiliselt peaaegu puudub. Keda huvitavad pikema ajalooga hooned, sel tasub külastada Miri ja Niaśviži linnu, mis jäävad Bresti ja Minski vahepeale. Mõlemas linnas on hiliskeskaegsed kindlused ning mitu kirikut.

Niaśviži kindluse sissepääs oli vähemalt veebruaris erinevalt Miri omast aga suletud – rekonstrueerimine. Paraku mitte autentsel kujul, saan teada oma valgevene sõbralt. Otsustame siis lihtsalt ümber kindluse jalutuskäigu teha.

Nagunii on õhtu juba käes ja mõnekümne minuti pärast tuleb seada sammud bussipeatusesse. Ootamatult tuleb meile ligi vana mees koeraga. Seletab, et võib meile kindlust ka seestpoolt näidata. Esialgu me ei võta vedu, sest aega on vähe. Mees vastu, et kui bussist maha jääme, helistagu talle ja ta viib meid ise autoga Minski.

Lõpuks nõustume, sest pealekäimisest saab villand ning «ekskursiooni» eest pakutav hind pole kõrge. Mees viibki meid õhtuhämaruses läbi kindlusehoone, ise elavalt selle ajaloost ja rekonstrueerimistöödest jutustades.

Pärast jõuame napilt õigeks ajaks bussi peale, nii et mehe küüti pole vaja. Kuid Valgevenes saadud kogemuste põhjal usun, et vastasel juhul oleks mees oma sõna pidanud ja tõesti võtnud ette mitmetunnise autosõidu, et meid Minski toimetada.