Tehnika tormiline areng on paljud kunagi hingehinda maksnud ja suure vaevaga soetatud seadmed jätnud lauasahtlisse tolmu koguma. Kui sinu esimene mobiil, modem, videomakk, kassetimängija vms on siiani alles, siis saada aadressil info@tarbija24.ee pilt sellest. Kirjuta juurde, kui palju see maksis ja kas selle soetamine oli keeruline.
Üleskutse: saada pilt unustusehõlma jäänud tehnikaimedest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mul vedeleb kasutult Sony Minidisc. 3500 EEK maksis 2000 alguse poolel. Praegu on ta sama kasutu junn nagu kassettmakk,» kirjutab üks lugeja. Ka on tal alles pesumasin Riga17, mis maksis omal ajal 75 rubla. Osta sai seda ainult Tarbijate koperatiivi liikmepileti olemasolul. Fotoaparaatidest on Tšaika ja Zenit. Mõlemad on töökorras. «Smena oli ka, aga see vandus kunagi mu uudishimule alla. Nimelt tahtsin näha selle ehitust lähemalt seestpoolt,» kirjutas lugeja. Kapi sügavuses vedeleb tal ka personaalkompuutriks kutsutud ZX Spectrum. «Too oli kunagi väga paljudes mängutubades populaarne teema. 10 minuti mängimise eest pidi välja käima ühe rubla. Omale sai seda odavamalt soetada Leningradi turult 300 rubla eest. Siin võis vabalt panna 50 rubla otsa ja maha müüa. Tahtjaid oli palju.»
«2000. aastate alguses tulid välja esimesed plasmatelerid Sony. Kahe mehega pidi tõstma, aga paksus oli «vaid» 15 cm. Hind 250 000 krooni. Kolmetoaline korter Lasnamäel maksis seejuures umbes 190 000 krooni,» kirjutas üks lugeja ja lisas, et temal on selline ime siiani pööningul alles, et oleks mida lastelastele kunagi näidata
Teine lugeja kirjutas, et Sonyl olid lahedad projektsioonteleviisorid. «Seina või kapi esiukse sisse tuli sügav auk uuristada ja siis seade selg ees sinna sisse toppida. Trikk oli selles, et aparaadi sügavuses asus projektsioonkahur, vahepeal oli tükk tühja ruumi ja siis esipaneel oli matist läbipaistvast plastmassist, mis tagantpoolt lastud pilti eestpoolt näitas, nagu oleks ekraan,» muljetas lugeja.
Ühel lugejal on alles aastast 1974 pärinev fotoaparaat ZENIT E, objektiivid MIR 1B 2,8/37; INDUSTAR-61L/Z 2,8/50; JUPITER 37A 35-135 mm. Aparaat on pärit Tallinna Kaubamajast ja heas töökorras siiamaani. «Kaubamajast tuli igaks juhuks läbi astuda iga päev, sest vaid nii oli võimalus defkale peale sattuda,»nentis lugeja.
Aastal 1979 tõi aga lugejale välismaa sugulane tillukese kahe patareiga töötava välklambi DEMITRON computer 200. «JVC kassettmakk-raadio aastast ~1981 töötab, maksis Pika tänava komisjonipoes 1800 rubla. Müügile tõid neid sel ajal vist meremehed, olid täiesti uued,» lisas sama lugeja.
«Need duubelkassettmagnetofonid SHARP olid ikkagi üle prahi tehnika. 1986. aastal maksis loaga ostes 2000 rubla. Siiani töökorras ja toimib, kuigi kasutada saab harva,» nentis üks tehnikahuviline.
«Mul oli telefoniga paralleelselt piipar käigus kuni selle teenuse lõpetamiseni,» kirjutas Tarbija24 lugeja ning nentis, et tol ajal oli piipari edu taga see, et oluline teade sai saadetud ilma, et pidid teist keset pakilist tegevust kõnega segama. «Ja operaatori teenusliinile helistades said sõnumit saata ka need, kel ühtegi tehnikavidinat polnud.»
Lugejal Reinul on alles lintmakk Astra-110-1, mis on tänaseni töökorras. «Pildistamise hetkel kuulasime ansamblit Suveniir ehk nostalgitsesime abikaasaga. Selle ansambli muusika saatel oleme nii mõnigi kord tantsu vihtunud,» kirjutas lugeja. Ta lisas: «Lintmaki ostmiseks andis meile raha abikaasa tädi, kes pidas loomi. Käisime talle abiks heinatöödel (põhiline töö) ning aitasime muudes toimetustes- tegemistes. Ta töötas kodukolhoosis lüpsjana ja märgiti ära korduvalt rajoonilehe eesrindlike töötajate tabelis. Temal endal peret polnud.»
Reinu sõnul said nad maki tänu tuttavale müüjale nagu tollal defitsiiti ikka saadi. Makk maksis 465 rubla, mis oli siis väga suur raha, ehk peaaegu lüpsilehma raha.
Lintmakk on ostetud 1987. aastal 10. juunil ning valmistatud sama aasta veebruaris Leningradi tehases.