Suurima viljaveski kohal lasub kartellikahtlus

Foto: Elmo Riig / Sakala

Michael Stahlhut on sakslasest ettevõtja, kes jahvatas Tartu külje all vilja. Tartu Veski on riigi suurim jahutootja, mis üritas Stahlhuti väitel teda kui ainsat arvestatavat konkurenti räigete meetoditega likvideerida.

Ent Stahlhut näitas Tartu Veskile osavate juristide toel hambaid ja tegi turuvalitsejale lõpuks külma ei vähem ega rohkem kui 16 miljoni krooniga. Ei juhtu just sageli, et kaks firmat tõttavad prokuratuurile võidu teada andma kahtlasevõitu tegudest, mille osalised nad ise olid.

Kogu loo keskmes on leping, mille Stahlhut ja praegu Tartu Milli nime kandev Tartu Veski allkirjastasid 2006. aastal. Selle väidetava kartellilepingu sisu kriminaaluurimist juhib riigiprokurör Triin Bergmann, sellal kui kahe firma advokaadid löövad kohtus juba mõnda aega lahinguid raha pärast.

Ajanappusele viidates ei saanud Stahlhut ise Postimehega rääkida. Avaldame järgnevalt väljavõtted Stahlhut ASi nõustava advokaadibüroo

Concordia esindaja selgitustest.

Teises loos selgitavad Tartu Milli juht Uuno Lausing ja ettevõtte esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel enda arusaama kogu kartellisaagast.

Stahlhuti esindaja: kõigepealt üritasid nad meid pankrotti ajada

«Kui Tartu Veskile kuulus 2006. aastal ligi 80 protsenti Eesti leivajahu tootmise turust, siis Stahlhutile umbes 15 protsenti (praegu on Tartu Veski osa üle 90 protsendi – toim).

Tartu Veski tegi Stahlhutile ettepaneku turult lahkuda kas hea või halvaga. Kõigepealt üritati Stahlhuti pankrotti ajada. Meie andmetel ostis Tartu Veski variisikute kaudu ühe väga suure ja miljonitesse kroonidesse ulatuva nõude, mis tulenes teravilja ostu-müügilepingust.

Selles ei ole iseenesest midagi illegaalset – ostu-müügi hind tuleb tasuda. Tavapäraselt andis seesama nõude loovutanud müüja Stahlhutile võimaluse tasuda teravilja eest ajalise viivitusega. See on ka üsna tavapärane praktika, aga lepingus seda ajalist viivitust polnud – selle järgi kuulus nõue kohe tasumisele.

Tõenäoliselt saavutas Tartu Veski selle teraviljamüüja poolehoiu ja suutis selle nõude omandada. Niisiis esitas ta variisikute kaudu nõude ja selle nõude esitamise käigus oli päevakorral, et Tartu Veski on nõus nõude rahuldamise asemel ka sellega, kui Stahlhut võõrandab Tartu Veskile oma aktsiad.

Need nõude omandanud ja esitanud variisikud olid pigem lipsuga ja suhteliselt tuntud tegelased selles maailmas, aga otseste seoste kohta nende isikute ja Tartu Veski vahel minul isiklikult andmed puuduvad – seda uuritakse.

Panga kaudu susima

Edasi kontakteeruti ka sel ajal Stahlhuti rahastanud pangaga ja üritati pangale selgeks teha, et Stahlhut on majanduslikes raskustes. Peaasi, et jumala eest ei õnnestuks Stahlhutil seda nõuet refinantseerida.

Vastu ootusi ja panga Eesti kontori eitava vastuse kiuste õnnestus Stahlhutil aga nõue panga Saksamaal asuva peakontori kaudu refinantseerida. Sestap ei õnnestunud Stahlhuti pankrotti ajamine.

Seejärel tegi Tartu Veski Stahlhutile ettepaneku leppida kokku tema turult lahkumises. Suhtlemine toimus Tartu Veski ühe sakslasest nõukoguliikme tasemel. Põhimõtteliselt pandi paika tingimused, kuidas Stahlhut annab üle oma võtmekliendid Poolas ja Venemaal ning kuidas ta oma tootmise sulgeb. Et kogu lugu vähegi viisakas välja näeks, korraldati see masinate ostu-müügi sildi all.

2006. aastal sõlmitud lepingus on konkurentsikeeld Stahlhuti juhtivtöötajatele isegi suhteliselt selgelt must valgel kirjas. Nende Tartu Veskile müüdud seadmete tegelik väärtus jääb kaugele 16 miljonist kroonist. Paberile pandi seadmete müük, aga selle väliselt toimus Stahlhuti Poola võtmekliendi üleandmine, küll aga takerdus Venemaa võtmekliendi üleandmine.

Lepiti kokku kindel tärmin, mis ajaks peab Tartu Veski seadmetele Stahlhuti veskisse järele tulema. Lepingus on kirjas, et kui selleks ajaks järele ei tule, lõpeb Tartu Veskil ka õigus neile seadmetele ja need loetakse edasi Stahlhuti omanduses olevaks. Fakt on see, Tartu Veski ei käinud sel päeval seadmetel järel.

Tartu Veskil polnud neid masinaid tegelikult vaja, tal on endal suurepärane uus veski ja uued seadmed. Masinate teema kerkis uuesti päevakorda siis, kui ei suudetud jõuda kokkuleppele Stahlhuti Venemaa kliendi üleandmise osas.

Selleks ajaks oli tähtaeg juba kolm-neli kuud üle läinud. Tartu Veski konstruktsioon on nüüd selline, et kuna masinaid ei tarnitud, anna raha tagasi. Puhtalt lepingut vaadates on aga Stahlhuti vastuargument, et kui te ei tule õigel ajal seadmetele järele, siis on see teie enda asi.

Samas on Stahlhut tegevuse turul lõpetanud (leping näeb seda ette, aga Stahlhut rentis oma veski välja firmale, mis on vastaspoole väitel kaudselt Stahlhutiga seotud – toim) ja üle andnud ka selle Poola kliendi, kelle osas kokkulepe saavutati.

Tartu Veski väide, nagu ei oleks nad olnud teadlikud, et Stahlhuti ostuks tuleb taotleda konkurentsiameti nõusolekut, ei ole tõsiselt võetav. Nemad on turul olulist mõju omav ettevõte ja nende puhul on igasugune ühinemine teatamiskohustuslik. Kogu see leping saigi vormistatud nii, et see näiks esimesel pilgul enam-vähem seadusega kooskõlas olevana.

Teatamise ralli

Lugu jõudis prokuratuuri siis, kui Tartu Veski asus koos viiviste-intressidega 20 miljonit krooni seadmete eest makstud raha kohtus sisse nõudma. See summa ei ole Stahlhutile nii lihtsalt allaneelatav ja muud valikut ei olnudki, kui esitada prokuratuuri avaldus, et oleme sooritanud kuriteo.

Õige on ka see, et ütlesime Tartu Veskile, et kui lähete oma nõuetega kohtusse, ei jää meil muud üle, kui peame tegema õiguskaitseorganitele avalduse asja uurimiseks. Seepeale esitas ka Tartu Veski uurimisorganitele avalduse, mille sisu me täpselt ei tea.»

Tartu Veski: see on suur pettus

Endise Tartu Veski ja nüüdse nimega Tartu Milli juhataja Uuno Lausing nimetab Michael Stahlhuti tegevust suureks ja ettekavatsetud pettuseks.

Niisiis müüs omanimelise firma omanik Stahlhut Tartu Veskile enam kui 16 miljoni krooni eest veskisisustuse. Kui Tartu Veski seadmetele kokkulepitud tähtajaks järele ei tulnud, andis müüja konkurentidele teada, et rong on läinud ja nii saadud raha kui seadmed jäävad talle.

«Teisel poolel oli juba algusest peale kavas mitte anda meile neid seadmeid üle,» ütles Lausing. Seadmete äratoomine viibis tema sõnul seetõttu, et Tartu Veski tuli vastu müüja palvele.

Lausing tunnistas, et lepingu järgi pidi Stahlhut jahutootmise äri lõpetama. «Ta toodab tegelikult kogu aeg edasi, ehkki ise varjab seda,» lausus ta.

«Ebaloogilised on ka väited, et me maksime tegelikult turuosa eest, sest see, mida ta töötles, ei olnud eriline kogus.»

Samas oleks Tartu Veski siiski pidanud Lausingu sõnul tehingust omal ajal teavitama ka konkurentsiametit. Ta ei varja ka, et Tartu Veski tundis huvi mõne Stahlhuti suurklientide vastu.

«Inimene (Michael Stahlhut – toim) väidab, et ta on pannud ise toime konkurentsialaseid rikkumisi ja soovib iseennast süüdistada,» rääkis Tartu Veskit esindav vandeadvokaat Jüri Sirel.

«Selles kriminaalasjas andis Tartu Veski esimesena uurimisorganitele teada, et Stahlhut pressib välja raha, lubades vastasel korral pöörduda konkurentsiametisse ja hakata süüdistama Tartu Veskit kartellis,» lisas ta.

Sireli versiooni kohaselt ei andnud Stahlhut juba välja ostetud seadmeid üle ja kui Tartu Veski lubas kohtusse minna, hakkas ta ettevõtet konkurentsiametiga ähvardama. «Samal ajal kinnitab Stahlhut ostu-müügilepingus, et see vastab kõigile õigusaktidele,» lausus ta.

Sireli sõnul rõhub Stahlhut praegu asjaolule, et kui seadmete ostu-müügileping on vastuolus konkurentsiõigusega, siis on see tühine ja sel juhul ei pea seadmete eest makstud raha tagastama.

«Ta tahab selle raha endale jätta,» lausus vandeadvokaat. «Selleks on tal vaja end ka ise konkurentsiasjades süüdlaseks lavastada.»