/nginx/o/2009/08/10/219610t1h5e59.jpg)
Oli september 2007. Maailma suurim reitinguagentuur Standard & Poor's valmistus globaalmajandust vabalangusse saatma ja langetama üldsuse üllatuseks miljardite dollarite väärtuses hüpoteekidega tagatud väärtpaberite reitinguid.
Kas reitinguagentuuride Watergate?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolleegile läkitatud e-mailis väljendas üks S&P analüütik oma nõutust selle üle, et kuigi horisondil kõrguv kriis oli paljuski nende endi vigade vili, käitus S&P pigem kui Valge Maja Nixoni päevil, mitte nagu investorite usaldust vääriv agentuur.
«Kui meil Arthur Anderseni stiilis jama tuleb, siis ei lange me mitte madala moraali või ahnuse tõttu. Upakile ajab meid omaenda uhkus,» kirjutas analüütik.
Arthur Andersenile andis Enroni skandaal lõpuks surmahoobi. Päris sellist kirvest reitinguagentuuride pea kohal ehk ei ripu. Küll aga pöörab USA senati uurimiskomitee raport nende eetikale ja moraalile vägagi valusa valgusvihu.
Läinud reedesel kuulamisel tuli S&P ja nende põhirivaali Moody'se prominentne roll finantskriisi sünnitamisel piinlikult päevavalgele. Nagu selgus, olid kaks firmat üksteisel turuosa ja kasumi pärast kõri kallal, ning seda krediidireitingute kvaliteedi arvelt.
Senati komitee 500-leheküljeline toimik toob lugejani pildi agentuuridest, kes tegutsevad pigem oma palgamaksjate ehk siis pankade, mitte aga investorite huvides - kes nende hinnangutest sõltusid. 2007. aastal Moody'sest lahkunud kõrge ametnik Richard Michalek andis senati ees väikese ülevaate sellest, kuidas firma tolleaegne president Brian Clarkson agentuuri iga hinna eest «pangasõbralikumaks» muuta üritas.
Kuna Michalekki tunti kui «konservatiivsete hinnangute meest», tõmbasid ülemused ta pankade palvel teatud tehingutest kõrvale, näiteks asjaajamistest CSFB ja Goldman Sachsiga. «Nagu ma jutuajamisest Brian Clarksoniga aru sain, ei olnud neil minu osakonna reitingute kohta küll midagi halba öelda, kuid seda tööd meile siiski ei usaldatud,» ütles Michalek.
Reedene kuulamine oli reitingufirmadele poliitilises mõttes ülimalt ebamugav, kuna vaevalt nädal tagasi olid USA regulaatorid esitanud Wall Streeti prominentseimale investeerimispangale Goldman Sachsile süüdistuse klientide petmises riskantsete kinnisvaralaenude turul.
2007. aastal langetas Moody's 8725 reitingut. S&P langetas üheainsa päevaga, 30. jaanuaril 2008. aastal 6300 reitingut. Dokumentidest selgub, et kahepeale hindasid need agentuurid 18 kuuga alla rohkem väärtpabereid, kui kogu oma 90-aastase ajaloo jooksul enne seda. Senati komitee sõnul tekitasid reitingulangetused turgudel kaose ning tähistasid ühtlasi finantskriisi algust.
Selline olukord sai võimalikuks tänu ebaõigetele mudelitele, ebakompetentsetele töötajatele ning konkurentsisurvele, mis tekitas «ebaterve läheduse» nn sõltumatute agentuuride ja pankade vahele, kes neile maksid, järeldas komitee.
Nagu üks Moody'se tegevdirektoritest 2007. aastal oma ülemustele kirjutas, võis firma eksimustest tema hinnangul teha kaks järeldust. «Me kas oleme täiesti ebakompetentsed või siis oleme me oma hinged kasumi pärast kuradile müünud.»
2002. aastal sai Moody's hüpoteekidega tagatud väärtpaberite hindamise eest brutotasudena kokku vaid 61 miljonit dollarit, S&P finantsgrupp aga 184 miljonit. Järgneva viie aastaga kasvasid need numbrid mõlema firma jaoks enam kui kolmekordseks.
Komitee hinnangul kompenseeriti reitinguagentuuride juhtivtöötajatele see plahvatuslik kasv «kenasti». Reitinguagentuuride keskastmejuhid pistsid aastas keskmiselt taskusse 400 000-500 000 dollarit, lisaks heldesti aktsiaid. Nimetatud tasud ja hüvitised sõltusid aga sellest, kui palju pankadelt tööotsi saadi.
«Nad on oma pankuritest põhiklientidele juba nii palju tänu võlgu, et minu meelest on tegemist tõsise Stockholmi sündroomiga - mida nad ekslikult kliendiväärtuse tootmiseks nimetavad,» kirjutas üks S&P töötaja teisele, pidades silmas firma hüpoteek-väärtpaberite hindamise meeskonda. Samuti selgub e-mailidest, kui varmad oli agentuuride töötajad pankadele meeldimise nimel reitingumetoodika arvelt kompromisse tegema.
«Jason uurib parasjagu võimalusi metoodika kohendamiseks, mis peaks teie omadele kasulik olema,» kirjutas Moody's töötaja Chase'i pankurile.
Nagu näib, olid pankurid agentuuride vahelisest konkurentsist hästi teadlikud ja oskasid seda ära kasutada. «Räägitakse, et te vaatate seal üle oma hüpoteegikate metoodikat,» kirjutas UBSi pankur 2006. aasta mais S&P töötajale. «Räägitakse, et tahate Moody'se omadest viis pügalat allapoole lasta? Okei, me laseme teie äri õhku. Võib-olla meile täitsa piisab Moody'sest ja Fitchist!»
Kuulamisel eitasid agentuurid igasugust süüd kriisi tekitamises. «Konflikte võib tulla alati, ükskõik, kes maksab,» ütles senati komiteele Moody'se boss McDaniel.
Surve agentuuridele aga kasvab. Siiamaani on poliitikud oma püüdlustes finantsasju reguleerida piirdunud pankade ja pankurite materdamisega. Nüüd on ka agentuuridel jalgealune kuumaks käetud, seda ka tänu finantsjärelevalve püüdlustele finantsturgude olemusest aru saada.
Samas on regulaatorid ja poliitikud taas silmitsi juba tuttava paradoksiga. Kuigi pangad ja reitinguagentuurid süsteemi kukutamises oma rolli mängisid, on nüüd sellesama süsteemi ülesehitamiseks taas vaja neidsamu panku ja agentuure.
Copyright The Financial Times Limited 2010.