/nginx/o/2008/03/10/25172t1h014c.jpg)
Ajakirjanik Anvar Samost tõstatas küsimuse, miks tahetakse seaduseelnõuga kehtestada aktsiis suurtele poekilekottidele, kuid mitte väikestele, mida saab tasuta ja mille paljud kohe ära viskavad.
Samost: miks tehakse maksustamisel vahet suurel ja väikesel kilekotil?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänases Raadio 2-e saates «Olukorrast riigis» arutlesid ajakirjanikud Anvar Samost ja Kalle Muuli muuhulgas plaanitava kilekotimaksu üle, millega lisataks suurtele poekilekottidele kolmekroonine aktsiis ning millele ka valitsus oma põhimõttelise heakskiidu on andnud.
Samost märkis, et ilmselt võib sellisest maksustamisest keskkonna hodimisel abi olla küll, kuigi tekib näiteks küsimus, kas paberkott ikka on keskkonnale ohutu. Ta rääkis, et tema pere ostab poest kilekotte küll, kuid need lähevad kõik prügikottidena taaskasutusse. «Tõsi küll, need kõikvõimalikud piskesed väga õhukesest plastist kilekotid, need lähevad selle sama prügi hulka,» lisas Samost.
«See on minu kõige suurm küsimärk selle eelnõu juures, et miks me teeme vahet selle väikese ja suure, rohkem kasutust leidva kilekoti vahel,» küsis Samost.
Muuli ja Samost meenutasid aegu, mil Eestisse jõudsid esimesed kilekotid ja nendega käidi ümber ülisäästlikult, sest polnud teada, millal võib järgmise saada. Samost ütles, et kilekott maksis siis kolm rubla, mis on proportsionaalselt tunduvalt rohkem kui praegune kolm krooni.
Muuli Ja Samost tõdesid lõpetuseks, et miks ei võiks kilekotiaktsiis olla hoopis 10 või 25 krooni, sest alles see paneks inimesed tõesti teistmoodi suhtuma.