Sirje Niitra: töövestlus ei pea olema eksam

Foto: Urmas Nemvalts

Ma ei tea ühtegi inimest, kes töövestluselt oleks tulnud lenneldes ja õnnelikuna meeldiva kohtumise üle. Enamasti tullakse sealt kui raskelt eksamilt – väsinuna, kurnatuna ja õnnetuna. Aga kas see peab nii olema?

Inimesed on kohta otsides niigi emotsionaalselt kurnatud, paljud neist lootuse tööd leida sootuks kaotanud. Ja siis istub selline mees või naine laua ette, mille taga mitu tähtsat  ametiisikut, kes tegutsevad põhimõttel «küsida võib kõike».

Ei mingeid reegleid ega eetikat. Töölesoovija, kes on sundseisus, peab vastama. Ja katsu sa kõrvale põigelda – kohe visatakse sinu avaldus kõrvale.

Nii peab vaene kandideerija täiesti võõraste inimeste ette laiali laotama kogu oma sisemuse. Rääkima ka sügavalt isiklikest asjadest, sest needki võivad tulevast tööd mõjutada. Ühelt noorelt neiult uuriti, kui jõukad ta vanemad on.

Teisele esitati küsimusi poliitika kohta, ehkki taotletaval ametikohal sellega midagi tegemist ei olnud.

Vahel tehakse ka teste, mis peaks mõõtma inimese iseloomu või intellekti. Iseasi, kui õiged need tulemused säärases pingeolukorras on. Kogenud testitegija saab need ka üle kavaldada, sest aimab juba ette ära, millist vastust oodatakse, on ta ju selliseid teste juba kümneid kordi täita vorpinud.

Tegelikult on need, keda töövestlusele kutsutakse, õnnelikud inimesed, sest nad on eelnevalt juba sõelale jäänud ja kuuluvad väljavalitute hulka. Hullem on olukord neil, kelle CVdele ja motivatsioonikirjadele üldse ei vaevuta vastama.

«Mis mul ometi viga on, et mind keegi ei taha?» ahastas üks noor neiu, kel oli nii haridust kui välimust, ometi jäid tema kümned sooviavaldused täiesti tähelepanuta.

Kui saadame kellelegi meili, ootame ka vastust, ja enamasti ka saame. Miks ei kehti sama elementaarne viisakus tööotsimise korral? Veel parem, kui keeldumise korral oleks kirja  pandud ka põhjus, miks keegi valituks ei osutunud, ehkki seda on vist palju nõuda.

Eraldi teema on nn petukonkursid. Seda tuleb rohkem ette riigiasutustes, kus seadus näeb avalikku konkurssi ette. Kui ikka pärast mitmeastmelist konkurssi, kus osales kümneid või isegi sadu inimesi, pannakse ametisse osakonnajuhataja kursuseõde, tekib küsimus, kas ikka oli aus võistlus.

Ükski edukalt läbitud test, õnnestunud essee, proovitöö või vestlus ei taga, et valitud inimene ka tööga hästi hakkama saab. Tal võivad olla suurepärased näitajad, aga ta võib tööle asudes osutuda laisaks ja pealiskaudseks või ei oska ta suhelda teiste inimestega või on tegu lihtlabase intrigaaniga, kellest hiljem raske lahti saada.