Suvepuud ja redised

Foto: Kiskjasiil

Mõned päevad on lühikesed, häbematult lühikesed, nagu näiteks laupäev ja pühapäev. (See on sama kindel nagu Riiamäe tõstmine iga tööpäeva lõpus. No ei jõua rattaga ühe jutiga üles sõita). Sa võid varem ärgata, aga päev jääb ikka napiks.

Enne neid lühikesi päevi oli päris toimekas nädal. Suvepuud said kuuri alla riita. Sodihunnik, mis asendas kompostikasti sai peaaegu täieliselt reformitud. Selliseks otstarbeks hoian keldris vana reformvoodi põhja, mis vajadusel läheb käiku suure sõelana. Ma ei tea, kust satuvad sellistesse hunnikutesse klaasikillud, kivid, vanad roostes naelad jms?

Aias käsi lõhkuda ei tahaks, nii on lihtsam läbi voodipõhja visata. Päeva lõpus kaks tundi sellist võimlemist annab hea une ja hunniku kahanedes tekib tunne nagu oleks midagi jälle korda saanud ning maailm parem paik. Natuke maa(ilma)parandust jätsin järgmiseks nädalaks ka.

Naabrimees harvendas õunapuid ja tegi korraliku oksahunniku, sellega on vaja midagi ette võtta. Uurisin kompostikastide hindu ja ... ka sellega on vaja midagi ette võtta. Teine naabrimees kraamis kuuri ja leidis mõned savist lilleanumad. Need olid veidi räpased, aga mõnusalt vanad. Peale küürimist sai ühest savikausist  lindude jooginõu, mahtus just  kivide juurde, ainult et ma pole kindel, kas lindudele see koht sobib. Näeme. See pisiasi oli päeva nael :)

Aiauudised. Rubriigist "ära seda oma aias tee".
Viisin õue kirjulehelise nõmmliivatee, kolm miniroosi, liiga vara tärganud suvelillede külvi, ruokala taimerea. Istutasin ümber sügisastri, laugud (nad olid vale koha peal), mõned kellukesed ja liilia (ohkab, ta lihtsalt oli koos kellukesega). Esimesed ööd katsin plastpurgiga, alates neljapäevast (lubati vihma ju) ei kata. KÕIK ON ALLES.

Aknast vaadates nagu ei toimukski midagi. Sibullilli on mul napilt, ma olen laisk kasvatama taimi, mida tuleb regulaarselt üles võtta ja tagasi panna. See viimane võib lihtsalt meelest ära minna. Tulpidest olen kord varem kirjutanud, nad meeldivad mulle väga ja nad tärkavad minu meelest täiesti ootamatutes kohtades. Ilmselt seal, kuhu ma nad torganud olen.

Helmikpööriste lehed on väga koledaks läinud, neile ilmselt ei sobi see päike ja külm. Samal ajal kui uued noored lehed tärkavad, kuivavad vanad ja taim tõuseb õhku (?). Vaja mulda lisada. Purple ja marmelade on uued värvid tekitanud, väga väikesed lehed on hoopis teist tooni. Salveid ja lavendlid on veel üsna koledikud.

Kõik kellukesed ja kukekannused seevastu kasvavad mühinal nii umbes viis päevas ning kõiksugu liiliad, mis eelmisel kevadel said siia-sinna pandud, annavad otstega endast märku. See on nii tore aeg, roosa mailane valmistub pöörist tegema, sarapuu on ära õitsenud, kannikesed õitsevad heki all. Täna avastasin, et redis on üles tulnud, väikese mustika selja taga!

Ja ma leidsin reedel ühe raamatu, kus räägitakse väga lihtsalt pookimisest ning aias kõndides tekkis kaks rumalat küsimust. Esiteks, karusmarju ilmselt ei poogita :) Teiseks, kas roosal murtud südamel on rohelised võrsed ja valgel kollakad? Kas see on tõesti nii :) Minu aias on nad esimest varakevadet :)

Nende lühikeste päevadega on veel selline asi, et õnneks pole palju vaja. Mõnel päeval piisab vanast savinõustki. Ja kasemahlast, mida sulle purgiga otse kööki tuuakse.

Kiskjasiili aed asub siin.