/nginx/o/2009/08/31/228289t1h38bd.jpg)
Eesti kinnisvaraturul on näha märke stabiliseerumisest ja mõningast kasvust, kuid paljude tegurite põhjal võib väita, et olulist kasvu ei ole lähimate aastate ja võimalik, et isegi aastakümne jooksul oodata, kirjutab Swedbanki analüütik Maris Lauri ajakirjas Saldo.
Lauri sõnutsi mõjutavad kinnisvaraturgu kõige enam vajadus, nõudlus ja pakkumine. Vajadus on elanike soov ja vajadus elamispinna järele ning nõudlus tekib juhul, kui vajadus on kaetud rahaliste vahenditega. Vajadus ning uue või ka ulatuslikult renoveeritud elamispinna järele
on Eestis järgnevate aastakümnete jooksul väga suur.
Vajadus muutub nõudluseks siis, kui see saab kindlustatud rahaliste vahenditega ning asub kinnisvaraturul otsima võimlaust vajadus rahuldada. «Nõudluse osas on aga väljavaated päris mitmeks aastaks üpris nigelad,» tõdeb Lauri.
Põhjustena nimetab ta perede kõrget laenukoormust, laenude tagatisega seotud probleeme, langenud sisetulekuid, kasvanud ettevaatlikkust ja piiratud rahastamisvõimalusi.
Kuna perede säästude tase on tagasihoidlik, on laenuvõimalus põhiline tegur, mis määrab, kas vajadus muutub nõudluseks. Buumiaastatel tõusis majapidamiste laenukoormus tasemele, mis piirab laenude kasvuvõimalusi lähiaastatel oluliselt, tõdeb Lauri. Teise aspektina nimetab ta tagasihoidlikust sissetulekute tasemest tingitud
laenukõlbulike perede väikest osakaalu.
Edasist nõudlust pärsib ka asjaolu, et laenuga soetatud kinnisvara väärtuse languse tõttu on märkimisväärne osa laenude tagatisväärtusest väiksem võetud laenust, mis tähendab, et laenuga kodu ostnud inimesed ei saa kinnisvarast loobuda ja uut soetada ila, et tekitaksid endale tõsiseid finantsprobleeme.
«Niisiis saab eluasemelaenude nõudlus suureneda nende laenu võtnud inimeste arvelt, kes tegid seda üldjuhul enne 2006.aastat ja kelle kinnisvara väärtus ületab endiselt võetud laenu summat, või uute laenuvõtjate toel,» märgib Lauri.