Tiit Kolk: Eesti Energia börsile minek pole põhjendatud

Põlevkivikarjäär. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Aktsiamüük põlistab olukorra, kus me seaduse sunnil ühiselt toetame 20 aasta jooksul 24 miljardi krooniga Eesti Energia majandustegevust, mis kuuluks aktsiaemissiooni tagajärjel kolmandiku ulatuses erakapitalile, kirjutab ASi Repo Vabrikud juhataja Tiit Kolk.

Eesti Energia (EE) avaliku aktsiaemissiooni eesmärk on kaasata ettevõttesse seitse miljardit krooni investorite raha.

Majandusministeeriumi arvates tuleb plaan kiiresti ellu viia, vastasel juhul taandareneb Eesti elektrimajandus. 13. aprillil avaldas emissiooniplaanile toetust Narva energeetikute ametiühing, mille esindaja avaldas soovi saada ametiühingu liikmetele aktsiaid lausa tasuta (!). 14. aprillil andis Juhan Parts Postimehele intervjuu, millest selgus, et asi on peaaegu otsustatud.

Millegipärast ei ole keegi vaaginud alternatiivseid rahastamisvõimalusi, mis võimaldaks lugejal mõista aktsiamüügi eeliseid teiste rahastamisviiside ees. Püüan seda lünka täita.

Ettevõtete rahastamiseks eksisteerib mitu võimalust, mis ei pruugi avalikust aktsiamüügist üldsegi kehvemad olla. Nendeks on pangalaen, võlakirja müük ja laen omanikult.

Millist võimalust millal kasutada, sõltub kolmest tingimusest. Esimene on laenuraha hind. Kõige odavam on pankade laenuraha, seejärel võlakirja müügist saadud raha, seejärel aktsiate müügist saadu.

Et asi oleks selgem, olgu laenuintress näiteks kolm protsenti aastas, võlakirja intress on viis protsenti. Aktsiate (dividendi)tootlus peab olema eelnenuist suurem, sest eksisteerib võimalus alginvesteering kaotada. Seitsme miljardi krooni rahastamine maksab ülaltoodud näites pangalaenu vormis 210 miljonit, aktsiakapitali kujul kindlasti üle 350 miljoni krooni aastas.

Teiseks tingimuseks on tagatiste olemasolu. Laenu saab ettevõte lihtsalt ja see on odav, kui ärimudel on tugev ja tagatised piisava väärtusega. Vastasel juhul on laen väga kallis või ei saa seda üldse. Siis on ainuke rahaallikas omanike laen või aktsiate täiendav müük omanikele (suunatud emissioon).

On võlakirju, mis ei vaja tagatist, kuid müüja usaldusväärsus (reiting) peab sel juhul olema kõrge.

EE-l on reiting A1, mis on kõrge. Ettevõtet loetakse usaldusväärseks. Kas ja kui suures ulatuses kavatseb riik tagada EE tulevasi laenukohustusi, pole keegi avalikult välja öelnud. Kui riik tagab kohustused, on laenuraha odav ja laenata saab nii palju kui vaja.

Aktsiamüügiks ei ole vaja tagatist. Vaja on head kampaaniat, et võita potentsiaalsete ostjate usaldus (et nad usuksid: nende aktsiate tootlus on kõrgem kui deposiidi intress ja risk madalam võlakirjade riskist). Aktsiate esmamüüki kasutatakse finantseerimiseks juhul, kui laenu ei saa, võlakirjamüük on kahtlane, raha kaasamisega on kiire ja raha on vaja palju.

Kolmandaks tingimuseks on struktuuri poolest sobiv bilanss ehk eesti keeles äriseis. Potentsiaalse laenusumma suhe ettevõtte varadesse ja ettevõtte aastase ärikasumiga võrreldes määrab, kui suure laenu saab ettevõte võtta. Kui ettevõte vajab rohkem raha, kui äriseis võimaldab, on ainukeseks võimaluseks jällegi omanike laen või aktsiamüük.

On veel üks asjaolu, mis finantseerimisotsust võib mõjutada. See on raha nn kannatlikkus. Selgitan mõistet. Panga ja võlakirjaostja raha ei ole kannatlik, kuna juhul kui ettevõte ei suuda makseid õigel ajal tasuda, kaasnevad sanktsioonid, mis päädivad laenuvõtja pankrotiga ja tagatisvara müügiga. Meie ümbritsev elu pakub rohkesti näiteid.

Aktsionärid, seevastu, on raskel ajal nõus raha juurde panema lootuses, et ettevõte jääb püsima ja esialgne rahapaigutus ei hävi. Dividende, loomulikult, ei saa sel ajal keegi. Aktsia hind langeb mitu korda.

Ülaltoodut arvesse võttes kerkib küsimus: miks on EE oma plaanide rahastamiseks valinud aktsiaemissiooni, kõige kallima rahaallika? Kas EE-le ei anta laenu kehva äriidee pärast, ei jätku tagatisi või on bilanss nõrk? Kahtlen väga.

Heidame pilgu ettevõtte bilansile ja aastaaruandele seisuga 31.03.09. Ettevõtte laenujääk on ligi kolm miljardit krooni, aastane ärikasum (EBITA) ligi kolm miljardit krooni. Konservatiivne pangandusreegel ütleb, et ettevõttele saab pikaajalist laenu anda kuni nelja aasta ärikasumi ulatuses, mis EE laenujäägi ja aruande järgi tähendaks 12 miljardit krooni.

Lisaks olemasolevale saab veel üheksa miljardit krooni juurde võtta. Seega, EE laenuvõtmise võime on suurem kui aktsiate müügist oodatav rahahulk (seitse miljardit krooni) ja pangalaen (odavaim raha!) kataks varuga plaanitud rahavajaduse.

Miks on siis vaja propageerida kulukat aktsiamüüki? Oletan, et kampaania taga on teised põhjused.

EE tegevus on avalikkuse pideva tähelepanu ja kriitika all. EE kasumlikkus ja jätkusuutlikkus on suuresti tagatud seaduste ja poliitiliste otsustega (meenutame tururegulaatori kaotamist ehk turu avamist 1. aprillist, 1,2 miljardi kroonist uute katelde toetust 20 aasta jooksul, taastuvenergiatoetuse määramist ja kaotamist), mis võivad tulevikus võimupoliitikute vahetumisel muutuda.

Kui ettevõte on sajaprotsendiliselt riigi oma, ei saa kellelgi olla vastuväiteid. Kui lisaks riigile on kas või üks aktsionär, ei saa poliitikud enam toetusskeeme kehvemaks muuta, ilma et järgneksid kompensatsioonide nõuded investorite õigustatud ootuste rikkumise tõttu. Järelikult, aktsiamüük võimaldab põlistada olemasoleva energiatootmise riiklikud rahastamistingimused ning välistab muutused tulevikus.

Täpsemalt, aktsiamüük põlistab olukorra, kus me elektrituruseaduse sunnil ühiselt toetame 20 järgmise aasta jooksul 24 miljardi krooniga EE majandustegevust, mis kuuluks aktsiaemissiooni tagajärjel 30 protsendi ulatuses erakapitalile. 30 protsenti 24 miljardist on 7,2 miljardit.

Täpselt nii suure summaga toetame maksumaksjatena erainvestorite äriprojekti. Meile ei jäeta selle 7,2 miljardi krooni osas valikuvõimalusi investeerida teistesse majandusharudesse või kulutada seda raha muuks otstarbeks.

See summa võetakse meilt, majandussubjektidelt, meie majandusruumist ära seaduse jõul ja suunatakse erainvestoritele, kes ostsid EE aktsiaid või kellele need kingiti (vt energeetikute ametiühingu ettepanekut). Aktsiate omanikud saavad kasu nende arvelt, kes aktsiaid ei oma, sest kõik peavad maksma toetust, kuid toetusest võidab piiratud arv isikuid, EE aktsionäre.

Teiseks põhjuseks võib olla seesama raha kannatlikkus. Kui EE majandustegevus hälbib mingil põhjusel plaanitust negatiivses suunas, lõpetab ettevõte dividendide maksmise. Aktsia hind langeb ning investorid võtavad kanda oma riski. Juhatus pingutab, võtab tarvitusele meetmed. Seda kuuleme iga päev.

Aga aktsiate raha tagasi maksma ei pea! Laenu või võlakirjade puhul pole tagasimaksmisest pääsu ka kehvematel aegadel. Tagasi tuleb maksta kõik, kuni vara veel jätkub.

Kokkuvõttena võib väita, et aktsiaemissiooni argumendiks on lisaks avalikult väljaöeldutele huvitatud osapoole soov soodsate majandustingimuste põlistamiseks ja/või EE ärimudeli ebakindlus pikemas perspektiivis.

Rahavajaduse katmiseks ei ole aktsiaemissioon põhjendatud.