Kui Prantsuse president Nicolas Sarkozy soovib oma eraelu avalikkuse silma alt varjul hoida, siis kasutab ta selleks üsna eriskummalisi meetodeid.
Sarkozy kummutab kuulujutte riiklikul tasemel
10. aprill 2010, 12:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta süüdistab finantstegelasi vandenõus, mille eesmärgiks õõnestada prantslaste algatatud regulatsioonide usaldusväärsust. Ta on käivitanud Prantsuse salaluure vastuaktsiooni ning vihjanud eksministri kättemaksuhimule. Lisaks intervjuu nördinud abikaasalt.
Sellisel tasandil asus presidendipalee kummutama kuulujutte, nagu oleksid nii riigipea ise kui ta abikaasa Carla Bruni-Sarkozy teineteisele truudust murdnud.
Elysée ülepaisutatud reaktsioon on igatahes saavutanud soovimatu tulemuse ja teinud kuulujutust - ükskõik, kui valus see asjaosaliste jaoks võis olla - palju mastaapsema küsimuse: kahtluse alla on sattunud presidendi poliitiline vaist, otsustusvõime ja oskus oma tööle keskenduda.
Samuti on saaga veelgi murendanud Sarkozy positsiooni paremtsentristlikus UMP parteis, mis on niigi tagajalgadel tema impulsiivse juhtimisstiili ja korduma kippuvate äparduste pärast - nagu näiteks häving märtsikuistel piirkondlikel valimistel.
«UMP juhtidele mõjus see halvasti,» ütles partei liider rahvuskogus Jean-François Copé. «See oli viimane asi, mida praegu vaja. Uus laviin - ja ülimalt kahetsusväärne.»
UMP aseesimees Claude Goasguen ütles: «See tekitas kohutava õhkkonna.»
Kuulujutud presidendipaari kohta ringlevad juba nädalaid ning neid on ohtrasti kajastanud ka välismaised ajalehed, mõnikord teineteist allikatena tsiteerides.
Suured Prantsuse ajalehed ei pööranud veel hiljuti sellele loole tähelepanu. Kas oli tegemist ajakirjanduskaitsega? Või kardeti Prantsuse privaatsusseadusi? Või järeldati ehk, et põhjendamatuid kuuldusi pole ilus ära trükkida?
Küllap oleksid jutud iseenesest vaibunudki. Nagu küsitlustest selgub, ei omista 82 protsenti prantslastest poliitikute eraelu puudutavatele sahinatele mingit tähtsust.
Siis aga andis üks Sarkozy' lähematest nõunikest ootamatult terve rea intervjuusid, viidates organiseeritud vandenõule Prantsuse riigipea positsiooni kõigutamiseks, ning vallandas tõelise meediamäruli.
Elysée palee nõunik andis mõista, et Sarkozy on langenud «finantshuvide» ohvriks, millede eesmärgiks on õõnestada tema autoriteeti enne Prantsuse eesistumise algust G20 grupis käesoleva aasta lõpupoole. Samuti selgus, et kuulujuttude päritolu on läkitatud välja selgitama Prantsuse siseluureteenitus DCRI.
Vastuolulised väited, nagu olnuks laimu vallandaja glamuurne endine justiitsiminister Rachida Dati ise, leidsid ootamatult kinnitust Sarkozy' personalijuhi sõnade näol: «President ei soovi temaga enam kohtuda.»
Palee korralekutsumiseks tuli korraldada Carla Bruni-Sarkozy hoolikalt läbimõeldud ja väärikas raadiointervjuu, põhisõnumiga, et furoor on omandanud «naeruväärsed proportsioonid». Aga džinn oli juba pudelist väljas.
Prantsuse väljapeetud ja kained ajalehed reageerisid ootamatult raevukalt. «Elysée kakofoonia,» ütles Le Monde. «Romantilis-koomiline farss,» arvas Libération.
Sarkozy poliitilistele oponentidele on episood loomulikult teretulnud kingitus. Neil on uus võimalus kujutada teda nartsissistliku vabariikliku monarhina, keda ümbritsevad lipitsevad õukondlased ning kes ümbritsevat maailma eriti hästi ei hooma.
«Pidades silmas Prantsuse rahva suuri probleeme, oleks üsna naeruväärne hakata seda juhtumit üksikasjalikult lahkama ja arutama selle üle, kas tegemist on salasepitsusega või mitte, ning kes küll selle taga võiks olla... Jah, see oleks naeruväärne, kui juhtunu ei annaks nii ilmselgelt märku võimussüsteemi kokkuvarisemisest,» ütles endine sotsialistide liider François Hollande.
The Financial Times Limited 2010.