Kaja Koovit: karvamütsi­investori sündroom

Pildil Postimehe majandustoimetuse juhataja Kaja Koovit. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Sellise diagnoosini jõudsin, kui küsisin endalt, kas oleksin valmis paigutama raha börsile pürgivasse Premia Foodsi.

Vastus on «ei», kuigi ma jäätist armastan ja külmutatud köögivilju tarbin, veel enne, kui on teada emissiooni tingimused ja hind. Investeerimisõpik ütleb, et väikeinvestor peaks raha paigutama firmasse, mille toimimisest ta aru saab. Aga ma ei hooli sellest. Vastus «ei» ongi spetsialistide seas karvamütsiinvestori sündroomiks nimetatud olukord, emotsionaalsus raha paigutamise otsustes.

Põhjus on lihtne – ma mäletan, kuidas praeguse Premia kontserni üks ettevõte, Tallinna Külmhoone, veel börsil olles oma väikeaktsionäridega käitus.

1999. aasta oktoobris teatas firma ühinemisest neli korda väiksema käibega Leedu Kauno Pieno Centrasega, ent väikeaktsionäre ühinemisotsuste tegemisse ei kaasatud ning ühinemistingimusi õigel ajal ei tutvustatud. Neil polnud võimalust sõna sekka öelda, isegi formaalselt mitte. Me kõik teame, et suuromanik käitub omatahtsi, kuid näilinegi kaasamine tekitab meis positiivse meelestatuse.

See kõik oli kümme aastat tagasi. Oli teine firma ja teised omanikud. Kuid tehingus tõmbas niite Leedu firma omanikeringi kuulunud Scandinavian Baltic Development. Firma juht Christoffer Kurpatow on praegu  Askembla varahalduse partner. Firma kodulehel investeeringute tutvustuses on nimekirjas ka Premia.

Ma teen liiga Premia juhile Kuldar Leisile, kellel nimetet sündmustega mingit pistmist ei ole. Ärimehele, kelle suurepärane kaljatehing peaks kuuluma äriõpikutesse. Ösel Foods müüs 2001. aastal Coca-Colale firma parima kaubamärgi ja toonase Eesti majandusliku edu sümboli Linnuse Kalja. Viimane oli Coca-Cola müüki vähendanud ja ärihiid lootis müügihiti tulu enda taskusse pista. Paraku kadus pärast tehingut ka eestimaalaste kaljalembus. Öseli omanikud olid aga 20 miljoni võrra rikkamad.

Öselil, Leisil ning Premial on ka ühist: Kümme aastat tagasi rääkis börsile tulekust ka Leisi leivaisa Ösel. Siis ei saanud sellest asja.

Nüüd peaks minema teisiti, börsile minekut veavad investeerimisfondidest omanikud. Neil on tarvis investeeringule konkreetset väärtust ja ilmselt tahetakse sellest väljuda. Börs annaks selleks võimaluse. Loomulikult keskendutakse aktsiate müügil suurtele investoritele, keda emotsioonid ei vaeva.

Kui aga väikeaktsionärid ettevõtte jaoks vähegi olulised on (ja läbipaistva börsifirma jaoks peaksid ometi olema), maksaks maine kujundamisele mõelda pikemaajalises perspektiivis, et negatiivsed emotsioonid neid rahapaigutamisel ei peletaks.