Jääpõrutaja ja teised

Jääpõrutaja Foto: Panther Media

Täna hommikul nägin aias selle kevade esimest linavästrikku. Sellist toimekat sabavõngutajat. Jääpõrutajat.

Eile õhtul aga leevikest, mis tundus ikka väga ebaharilik. Enamasti (?) ilmuvad nad linna enne suuremat külma. Täna külma ei tulnud, lubatud lörtsi ka mitte. Jääpõrutaja tuhistas lumelaikude vahel ringi ja mina jälgisin teda rõõmsas hämmingus. (uniselt)

Lindude söögimaja ümber, peal ja all toimub suuremat sorti sebimine ning häälte puhtaks köhimine. Seemnekoorte soga väheneb silmnähtavalt nagu lumi aianurkades. Minu meelest tuustivad seal ploomipuu all juba külalisesinejad, sest neid on palju ja mingid tuvid ning varesed ei pääse löögilegi. Binoklit oleks vaja.

Eelmisel hiliskevadel uurisin sõprade-tuttavate käest, et kui kaua nemad linde toidavad. Minu suureks üllatuseks toideti neid veel maikuus! Mina lähtusin sellest, et kui uued toiduväljad avanevad ehk sulavad lume alt välja, siis tuleb linnumaja kuuri suvituma viia.

Linnas elades on lihtne loodust mitte tähele panna. Praegu muutub küll kõik imekiiresti. Tubased taimed viskavad kasve. Jääsalat, mis ma akna-aeda külisin, on õhtuks nõudlikult valguse poole külili. Suvelillede segu ei oleks ma tohtinud veel külvata, mõne päevaga on osa neist mullast välja trüginud. Lobeeliast ei ole veel märki. Lõvilõuad tulid üles. Hõbepael Silver Fall on juba päris priske kasvuga. Varsti läheb kitsaks.

Ja siis pean hakkama karlssonit tegema või vahemaja ehitama, sest kasvuhoonet meil ei ole.

*karlssonit tegema - Astrid Lindgrenil on teadupärast selline tegelane nagu Karlsson katuselt. Ja iga kord, kui muutun kärsituks ning otsin oma taimedele uut asukohta, meenub mulle see, kuidas Karlsson virsiku(?)kivi iga natukese aja tagant potist välja õngitses, et vaadata, kas on juba kasvama läinud. *siin postituses tähistaks see üleminekut aknalaualt aeda - õue ja tagasi :)

Kiskjasiili aed asub siin.