/nginx/o/2008/02/29/22891t1h0b82.jpg)
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi käesoleva aasta 3. oktoobril otsuse asjas I.B. vs Kreeka, ja leidis, et HI-viirust põdenud töötaja vallandamine teiste töötajate survel oli seadusevastane.
Euroopa kohus: töötaja vallandamine HIVi tõttu on diskrimineerimine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asjaoludes selgitatakse, et kaebaja on 1980. aastal sündinud Kreeka kodanik, kes töötas alates 2001. aastast juveelitehases. 2005. aasta jaanuaris avaldas ta kolmele töökaaslasele, et tal on HIV. Seejärel saatsid need töökaaslased tööandjale kirja ja palusid kaebaja töölt vabastada – peatselt nõudis seda kogu 70-liikmeline töötajaskond.
Kuigi tööandja korraldas töötajatele teavitusseansi AIDS-i nakatumise ohtudest, jätkusid nõudmised kaebaja töölt vabastamiseks. Kaebaja vabastati töölt 2005. aasta veebruaris.
Kuigi kaebaja leidis peatselt uue töökoha, vaidlustas ta siiski töölt vabastamise ning esimese ja teise astme kohtud lugesid vallandamise ebaseaduslikuks. Kassatsioonikohus aga tühistas eelnevad otsused ning leidis, et kaebaja vallandamine oli põhjendatud ettevõtte sujuva töö tagamiseks.
Kaebaja avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) rikkumise tuvastamiseks koosmõjus artikliga 14 (diskrimineerimise keeld).
EIK-i seisukohad
Euroopa Kohus viitab kohtulahenditele, mille järgi on diskrimineerimine analoogilises olukorras isikute erinev kohtlemine ilma objektiivse ja mõistliku põhjenduse ning seadusjärgse eesmärgita. Kaebaja erineva kohtlemise aluseks oli nakatumine HI-viirusega.
EIK osundab teise astme kohtu seisukohtadele, et kaebaja jätkuvast töötamisest tulenev võimalik negatiivne mõju juveelitehasele ei olnud tõendatud, samuti ei saanud ettevõtte jätkusuutlikkust mõjutada surve teistelt töötajatelt.
Tööandja huvide kaitset tuli tasakaalustada töötaja huvide kaitsega, kes on suhtes alati nõrgemaks pooleks. Kõrgeim kohus seevastu ei kaalunud erinevaid huve sama sügavalt kui teise astme kohus.
EIK-i arvates ei olnud kassatsioonikohtul õiget arusaamist HIVi olemusest. EIK leidis, et kuivõrd kassatsioonikohus ei põhjendanud, miks antud asjas tuli tööandja huve eelistada töötaja huvidele, siis oli rikutud vajalik tasakaal osapoolte huvide vahel ning tegemist oli artikli 8 rikkumisega koosmõjus artikliga 14.
EIK määras kaebajale 6 400 eurot varalise kahju hüvitamiseks ning 8 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.