Eesti kalatööstuse trump on kilu ja räim, mille müügis hoiame Läänemere ääres asuvate riikide seas liidrikohta – eelkõige tänu sellele, et meil läheb see kala inimeste toiduks.
Eesti kalatööstus elab ekspordist
Näiteks Skandinaavia maades läheb selline väike kala põhiliselt loomasöödaks. Viimasel ajal on aga sealgi suurenenud soov teha kilust ja räimest inimestele mitmesuguseid tooteid, sest nii saab palju rohkem teenida.
Põhiline nõudmine selle kauba järele on endises Ida-Euroopas. Meie põhiküsimus on, kuidas suudame konkureerida lätlastega, kes teevad samalaadset toodangut. Kui meil on kaks kalakonservitehast, Voka ja Maseko, siis lõunanaabritel on neid 26.
Noormäe sõnul põhinevad meie maailmas edukaks osutunud kalatooted peaasjalikult vanade ja kogenud tehnoloogide oskustel. Ta muretseb, mis saab mõne aasta pärast, kui nemad enam ei tööta, sest noori pole eriti peale tulemas. Suhteliselt raske ja väga hooajaline töö, mis küll võimaldab mõned kuud aastas väga hästi teenida, kalatöötleja ameti atraktiivsusele kasuks ei tule. Samas oli meie suurima krevetitootja Reyktali töötajate keskmine kuupalk mullu 3500 eurot.
Eesti kalatööstus on orienteeritud ekspordile – välja läheb ligikaudu 90 protsenti. Suure osa sellest annavad lõhest ja vikerforellist tehtud tooted. Need kalad on praegu kogu maailmas populaarsed, sest neid on lihtne töödelda ja need maitsevad hästi. Eestis on suurimad selle vääriskala töötlejad ja eksportijad Avektra ja M.V. Wool. Nõudlust kalatoodete järele mõjutab kiiresti arenev Aasia turg. Meie kalatööstused toovad sealt toorainet, töötlevad seda siin ja saadavad sinna tagasi. Sama kehtib Norra kohta.
Kala on kallis
Kriitika peale, et Eesti kohalik mageveekala Eesti poelettidele eriti ei jõua, näitab Noormägi näpuga kaupmeeste poole. «Kui me suudame värske koha, ahvena ja haugi viia Prantsusmaale, Šveitsi, Saksamaale ja koguni Ameerikasse, siis miks ei peaks me suutma siinsamas Eestis logistikat korraldada?» küsib ta. Tõde on kalaliidu juhi sõnul selles, et kaupluste juurdehindlused muudavad kala nii kalliks, et meie inimesed ei jaksa seda osta. Mõnes kaubaketis küsitakse värske kohafilee eest 25 eurot, mis on tootja väljamüügihinnast kuni kaks korda enam.
Kaupmeestest sõltub palju. Näiteks müüb Stockmanni kalalett nädalavahetusel sama palju kala kui mõni teine kaubakett terve nädalaga, toob Noormägi näite. Ta usub, et toidu käibemaksu alandamine praeguselt 20 protsendilt viie peale suurendaks kala tarbimist. «Kala on väga atraktiivne kaup ja kauplused on selle müügist huvitatud. Mina küll ei usu, et kaupmehed hinna alandamisega kaasa ei läheks,» lausub ta.
Huvitav on see, et kala konkureerib toidupoes kanaga. Kui kala hind tõuseb, suureneb kana ostmine ja vastupidi. Viimasel ajal on kala tarbimine Eestis mõnevõrra suurenenud seoses sellega, et inimeste sissetulekud on kasvanud.
Lõviosa läheb ekspordiks
Kui Harkus asuva tootmishoone külge ehitatud Mati Kalapoest Mati Vetevoolu küsida, läheb tükk aega, enne kui peremees üles leitakse, sest ta on parasjagu tsehhis järjekordset «tulekahju» kustutamas, steriilses tootmises aga telefoniga rääkida ei saa. Perefirmas M.V. Wool (tähed nimes tulevad Mati ja ta isa Valduri esitähtedest) on kiired ajad ja parasjagu on tootmises pais ees. Sestap peab juht ise kohal olema, et vajadusel asju ümber korraldada.
1988. aastal alustanud M.V. Wool on Eestis kõige laiema tootevalikuga kalatööstus, mis teeb nii kulinaariat kui töötleb värsket, külm- ja kuumsuitsutatud kala. Harku uues tehases töödeldakse põhiliselt punast kala, 60 km kaugusel Vihterpalus aga muid vee-elukaid.
Lõhe ja forell lähevad 90 protsendi ulatuses eksporti ja nende maade nimekiri, kust Eesti toodangut osta saab, on väga lai: Soome, Rootsi, Norra, Taani, Läti, Leedu, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Iisrael. Eriti minev kaup on külmsuitsulõhe, mis moodustab kogu raja taha minevast kaubast 90 protsenti. Pakendid algavad 50 grammist ja lõpevad paarikilostega.
Hiljuti Jaapanis olnud messil lepiti kokku, et nüüd hakkab sinnagi külmsuitsulõhet minema. Ehkki transport sinna kestab viis nädalat, tasub see ära, sest turumaht on väga suur. Woolil on Iisraeli tarvis isegi koššertoidu sertifikaat.
See tähendab, et tootmisel on järgitud erilise hoolega puhtuse reegleid, mida kohalik rabi võib igal ajal kontrollimas ja õnnistamas käia. Lisaks ei või toota laupäeval ja samas hoones ei tohi olla soomuseta kala, nagu näiteks luts, angerjas ja silmud, mida töödeldaksegi Vihterpalus. «Lest pole samuti mingi õige kala, sest sel on silmad ühel pool, mistõttu suitsutame sedagi mujal,» ütleb Vetevool ja lisab, et see, kes maksab, tellib ka muusika.
Lõhe tuleb kõik Norrast, forell osaliselt Soomest. Kuna tegu on börsikaubaga, siis tuleb võtta sealt, kus odavam. Norras on M.V. Woolil kindlustusgarantii pooleteise miljoni euro peale, mis näitab, et Eesti firma on seal usaldusväärne. Ettevõte on kiiresti laienenud ja jätkab investeerimist.
Järgmisel nädalal tuleb Taanist uus viilutusmasin, mille tarbeks saadi PRIA toetus. Tulemas on veel uued pakkimisliinid. See võimaldab toota külmsuitsukala 70 protsenti praegusest rohkem. Kui tuleval aastal üks suitsuahi lisandub, kasvab toodang veel 30–40 protsenti. Mullu kasvas müügikäive ligi 20 protsenti. Sel aastal ennustab Vetevool suurema käibe juures pea olematut kasumit. «Hinda hoides oleme hoidnud oma kliente ja töötajaid,» kommenteerib ta.
Tänavune aasta on olnud M.V. Wooli kalatööstusele väga raske. «Oleme tootnud vähem, kuna punase kala hind on tõusnud, siis rahvas ei jõua osta. Mida kallim on kala, seda halvem on meie olukord, sest raskem on müüa. Kvaliteetlõhe kallines mullu Oslo börsil pea kaks korda. Nüüd on hind mõnevõrra langenud, kuid aasta lõpuks kindlasti tõuseb,» selgitab Mati Vetevool olukorda.
Kuna kala hind hakkas septembri algul langema, siis ongi praegu väga kiire – ei jõua nii palju toota, kui vaja oleks. Väga suuri tellimusi on tulnud ära öelda, sest võimsus on viimase piirini rakendatud.
M.V. Wool
Töötajaid 160
Aasta Käive Kasum
• 2011 12 000 000 860 000
• 2012 14 300 000 700 000
• 2013* 16 000 000 200 000
* prognoos
Allikas: M.V. Wool