Kreeka võlakriisi vallandudes 2010. aasta alguses paisati Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja euroala teineteise käte vahele. Ametnike hinnangul on suhe ilmselt teel lahutuse suunas.
Euroala ja IMFi «paketiabielu» karil?
11. oktoober 2013, 10:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalavahetusel kohtuvad Washingtonis poolte esindajad, arutamaks Kreeka lisaraha vajadusi ja võlakoorma kergendamise võimalusi.
Kolme aasta jooksul kogunenud pinged võivad kohtumisel kulmineeruda, kirjutab Wall Street Journal.
«Euroopa ja IMFi lahutus on reaalne,» ütles juunikuus IMFi endine Euroopa direktor Antonio Borges, paar kuud enne vähile alla vandumist 63 aasta vanuselt.
«Fond pöördub tagasi oma normaalse tegevuse juurde. See on asutus, mis on harjunud ise otsustama,» ütles Borges.
Hetkel on Washingtonis baseeruv IMF ühes «troikas» Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpangaga, vedades nii Kreeka kui hiljem lisandunud Iiri, Portugali kui Küprose abipakette.
Kõik algas imeliselt. Kui IMFi tiim 2010. aasta aprillis Ateenasse jõudis, kirjeldas üks euroametnik sündmust «otsekui USA mereväelaste saabumist sõjapiirkonda». Fondi kogemused olid ametniku hinnangul «asendamatud».
Pingete tekkimine ei andnud end aga kaua oodata. Borgesi sõnutsi haaras IMF riiulilt rutiinse programmi, arvestamata seda, et Kreeka poliitilised võimalused olid euroala liikmena ülimalt piiratud.
«Kõige kurvem juhtum ongi Kreeka,» ütles Borges. «[See] programm oli algusest peale vale.»
Nüüd, kolm aastat hiljem, räägivad troika töötajad eraviisiliselt, kuidas nad Kreeka kasvuprognooside, pankade restruktureerimiste ja võlatasemete üle vaieldes üksteise peale karjusid.
IMFi juunikuine raport Kreeka esimese abipaketi kohta sisaldas nõelteravat kriitikat Euroopa Komisjoni rolli kohta troikas. Samuti tunnistas fond, et oli Kreekale laenu andes rikkunud omaenda reegleid.
Brüssel sai raporti peale pahaseks. ELi majandusvolinik Olli Rehn teatas ärritunult, et «see pole aus, kui IMF oma käed puhtaks peseb ja musta [pesu]vee Euroopa õlgadele kallab». Hiljem Rehn rahunes ja väitis, et tegemist oli «tormiga teeklaasis».
Rehn pooldab iseseisva Euroopa kriisimehhanismi ideed, mille abil pista rinda eelseisvate raskustega kontinendil – ilma IMFi kaasamata. Sama meelt on ka Euroopa Keskpanga juhatuse sakslasest liige Jörg Asmussen ja Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble.
IMF omalt poolt ei taha, et nende usaldusväärsus Euroopas veelgi enam alla käiks, räägivad ametnikud. Seetõttu ongi IMF eraldanud abipakettideks üha vähem ja vähem raha, omades samas sisuliselt vetoõigust poliitika osas – mis Euroopa ametnikke väga ärritab.
Kuna euroala kriis on hetkel leebemas faasis, kasvab ka Euroopa poliitikute enesekindlus ning nad ei tunne endid enam endisel moel IMFist sõltuvana. Näiteks leidis Euroopa Stabiilsusmehhanismi tegevjuht Klaus Regling hiljuti, et IMFi peamine laenuandmise kriteerium (SKT ja riigivõla suhtarv) on «mõttetu».
Regling selgitas Wall Street Journalile, et nimetatud suhtarvu puhul ei võta IMF arvesse Kreekale euroala poolt antud laenude väga madalaid intresse ja pikki tähtaegu. Sisuliselt andis Regling sellega IMFile märku, et euroala valitsused võivad taganeda 2012. aasta lõpus fondile antud lubadusest andestada osa Kreeka võlast.
IMFi juht Christine Lagarde andis eile vastulöögi, öeldes: «Mul ei ole põhjust kahelda, et [valitsused] peavad oma sõna ja kordavad vajadusel oma lubadust ka uuesti.»
Üheks IMFi Euroopas kaasalöömise põhjuseks on olnud nende suhe Saksa valitsusega. Saksa valitsus on osalenud abipakettides tingimusel, et pardal on ka IMF.
Berliini-Washingtoni telg on pidanud vastu huvide lahknevusele vaatamata – nagu näiteks 2012. aastal, mil IMF surus Kreeka erakreeditoridele peale kahjumeid ning Saksamaa kauples üha väiksemaks oma osalust teises Kreeka abipaketis.
Nüüd aga ütlevad ametnikud, et Merkel ei näe võimalust astuda oma valijate ette ja teatada, et Kreeka ei maksagi oma laene täiel määral tagasi (sest selline on IMFi tahe).
«Kui euroala IMFi teeneid enam ei vajaks, siis see oleks parim uudis,» ütles Lagarde juulikuus. See hetk võib olla lähedal.