Raigo Neudorf: devalveerunud töötaja

Raigo Neudorf. Foto: KALEV LILLEORG/ARVUTIMAAILM

Eestis on kujunenud tööpuudusest majanduskriisi kõige tõsisem ja märgatavam pärand. Töötukassa igal nädalal avaldatavad andmed näitavad töötute armee pidevat suurenemist ning tõenäoliselt küündib registreeritud töötute hulk varsti üle ­100 000 inimese. Võrreldes paari aasta taguse ajaga on olukord totaalselt muutunud – tööjõuturul valitsenud defitsiit on asendunud suure ülejäägiga.

Tahaks väga uskuda, et tööandjad, kes on sunnitud oma personali vähendama, teevad seda tõesti viimases hädas ning töötaja teenustest loobutakse alles siis, kui ettevõtte edasise eksisteerimise nimel lihtsalt muud võimalust üle ei jää. On ju mõistlikum loobuda osast töötajaist, selle asemel et ettevõtte tegevus üldse lõpetada ja kogu personal tööta jätta.

Siiski peab kahetsusega tõdema, et niigi raskel ajal on osad tööandjad avastanud end jõupositsioonilt, mis annab neile võimaluse töötajatega ümber käia kui asjadega. Siit-sealt on kuulda uskumatuid lugusid, kuidas tööandjad keerulist majanduslikku olukorda ära kasutades oma töötajaid sõna otseses mõttes terroriseerivad. Jah, jutud koondamistest ja palgakärbetest said eelmisel aastal paljude ettevõtete ja nende töötajate jaoks kurvaks reaalsuseks. Kuid osas firmades on kasutusel tunduvalt karmimad võtted.

On täiesti mõistetav, et kriisist tulenevalt korraldavad ettevõtted ümber oma tegevust ning toimuvad firmasisesed restruktureerimised. Küll ei saa normaalseks pidada tööandjat, kes sellise tegevuse käigus paneb töötaja fakti ette, et kas teed nii, nagu sulle öeldakse (loe: hoiad suu kinni, rabeled rohkem ja me maksame vähem), või hakka heaga uut kohta otsima. Ning kui tööandja peab veel vajalikuks informeerida inimest sellest, et «mul on ukse taga järjekord nendest, kes su töö poole väiksema palgaga ära teeksid», ei olegi tihtipeale muud valikut, kui vaikides edasi teenida. 

Kõrvaltvaataja võiks küsida, et milles probleem – inimesel on ju võimalik oma õiguste kaitseks abi otsida, olgu selleks siis töövaidluskomisjon või kohus. Paraku ei käi need asjad tihtipeale sugugi nii lihtsalt.

Ainuüksi hirm töökoha ja sissetuleku kaotamise ees sunnib asjadele vaatama teise pilguga. Sest kui kuulud ühel hetkel nende 100 000 hulka, kes praegu töötud on, oled paljuski oma murega üksi. Nii ongi pidanud osa inimestest mõistlikumaks suu kinni pidada ja pakutavate tingimustega leppinud. Sest parem vähe kui üldse ilma.

Jääb vaid üle loota, et äärmuslikud juhtumid kuuluvad Eestis pigem erandite hulka.