Nii nagu pärast ELi astumist on meie tootjatele avatud suhteliselt kõrgema hinnataseme ja maksevõimega suur turg, on avanemine toimunud ka vastupidises suunas – ka meie turg on avatud kõikidele tootjatele. See on tinginud meie tarbijate eelistuse vähenemise kodumaise toidukauba suhtes (aastatel 2002–2003 konjunktuuriinstituudi andmetel rekordiliselt 87 protsenti ning 2008. aastal 70 protsenti).
Vabaturumajandus annab nii tootjaile kui kaubanduskettidele voli valida toorainet ja tooteid erinevatest maadest ning erinevatelt tootjatelt. Nii on üha süvenev globaliseerumine toonud kaasa tarbijatele küll suurema kaubavaliku poodides, kuid ka väljakutse leida pakendilt tootjamaa nimetuse.
Ketistunud kaubandusse on vaikselt ilmunud maagiline tootegrupp üldnimetusega private label – jaekaubanduse oma kaubamärk. Kaubanduskettide põhiargumendiks oma kaubamärgiga toodete puhul on madalam hind, kuigi seda sildistatakse vajadusega pakkuda tarbijatele kvaliteetseid tooteid ja tarnekindlust. Suuremal või vähemal määral leiab jaekaubanduse oma kaubamärke igast kaubandusketist, kuid on kaubanduskette, kes peavad oluliseks müüa Eestis siiski eestimaist toodangut.
Praegu on põhiargumendiks hind ning sellega jäävad Eesti tootjad suurtootjate ees igal juhul kaotajaks. Seda kinnitab konjunktuuriinstituudi uuring Eesti toidukaupade positsioonist siseturul.
Kogu Eesti majanduse ja ärikeskkonna mõistes võib tunduda ühe kaubandusketi loobumine ühest tootekategooriast väiksena ja maailmamastaabis üldse tühisena. Kuid kas ikka on!?
Eesti lihasektoris töötab ligi 3000 inimest, aasta kogukäive on 3,5 miljardit. Kodumaise toodangu osakaal 80 protsenti, mis on hea tulemus. Omavarustatuse tase sealiha puhul on ligi 100 protsenti, veiseliha puhul 75 protsenti ja linnuliha puhul 50 protsenti. Eestis tarbitakse elaniku kohta 70 kg liha aastas, millest 35 kg sealiha, viimastel aastatel on suurenenud linnuliha osakaal, seejärel on veiseliha ning väike osa lamba- ja kitseliha. Kuigi liha ja lihatooteid imporditakse Eestisse pea kaks korda rohkem, kui eksporditakse (seega on väliskaubandusbilanss negatiivne), suudavad kohalikud tootjad värske liha vajaduse üsna hästi ära katta.