Juhtkiri: võimaluste piirid ja suured sihid
30. märts 2010, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib jääda mulje, et eestlane ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub rahvusvahelist mõõtu rahandusekspertide suust. Eriti siis, kui neil on midagi öelda Eesti eurotsooni pürgimise ja selle võimalikkuse kohta.
Eile esines sõnavõtuga Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) Eesti missiooni juht Christoph Rosenberg. Lisaks kiitusele tasub meil tema sõnadest tähele panna ka ergutamist, et Eesti jätkaks konservatiivset eelarvepoliitikat.
See tähendab meeldetuletust, et ühisraha euro saamine pole mingi ajaloo lõpp ning päris kindlasti ei tohi see tähendada vastutustundetu kuluralli algust. Sama sõnumit kuulutavad meile järjekindlalt nii Eesti Pank kui ka rahandusminister.
Mured eelarve joone peale saamisega pole lõppenud eelmise aastaga, mil eelarvepuudujääk oli esialgsetel andmetel 1,7 protsenti ehk jäi alla eurole üleminekuks vajaliku kolme protsendi piiri. Ent seegi on miinus – vara, mis läheb meie varudest välja. On päris selge, et pikka aega puudujäägis elada ei saa. Rosenberg juhtis tähelepanu tõigale, mis on ju ka meie oma asjatundjatele selge, et sel aastal ei saa enam eelmise aastaga samas mahus tuluallikaks pidada riigile kuuluvate ettevõtete dividende. Mõistagi pole võimalik Eesti Telekomi teist korda müüa jne. Need olid ühekordsed tulud, millele sel ja järgmistel aastatel tuleb asendus leida.
Kui tahame lepitada mõtlemist eelarve raamatupidajalikust rangusest ja muudest toredatest eesmärkidest, peaksime ka kodanikena mõistma, et meil kõigil on rahulikum elada ja tegutseda, kui riigi ning omavalitsuste rahakotis valitseb mõistlik selgus. Mis tahes plaane on keeruline teha, kui peame pidevalt pelgama Kreekat või Lätit kimbutavaid probleeme või kas või meie oma kaks aastat kestnud kärpeajastu kordumist.
Tunduvalt parem on, kui eelarvetegijad end lõdvaks ei lasegi ning suudavad meile ühistes huvides pakkuda arusaadavat ja ennustatavat raamistikku. On väga oluline vahe, kas saame ise oma ühiskonnas otsida kokkuleppeid, milliseks me nimetatud raamid kujundame, või lubame populistlikel poliitikutel end ebarealistlike lubadustega hullutada ning peame lõpuks hakkama probleeme lahendama võlausaldajate diktaadi all.
Niisiis on ka tulevikku vaadates, Eesti suuri eesmärke püstitades, põhjust alustoed korras hoida. Parem on kuulata välisekspertide sõbralikke soovitusi ning teha nende hulgast ise arukaid valikuid. Muidu võime avastada end pettekujutluste ajel ummikusse tormanute hulgast.