Juhtkiri: vältimatu majandusprogress

Ettevõtjaid, kes rajavad oma äriplaane odavale tootmisele ja väikse lisandväärtusega toodetele, ilmselt enam kuigi palju pole. Sest majanduskriis on kõiki sundinud ebamugavale tõsiasjale näkku vaatama ja tunnistama, et meie võime Aasia riikidega odavas tootmises konkureerida hakkab otsa lõppema.

Siiski ei tähenda see, et Eesti ettevõtjal polegi enam midagi peale hakata. Euroopa majandushiiud on juba keskendunud disainile, logistikale, ressursimahukale tootearendusele ning sama peab tegema ka Eesti ettevõtja. Paraku on näiteks tänavuse inimarengu aruande majanduse peatüki juhtiv ekspert Erik Terk tunnistanud, et kohtab ikka veel seda suhtumist, et kui majanduskriis läbi saab, siis läheb kõik jälle samast punktist edasi. Niisugune suhtumine näitab, et igal ettevõtjal ei pruugi olla teadmisi ega oskusi muutunud vedajatega maailmas käituda.

Riik talitaks ettenägelikult, kui ta ettevõtetele appi tuleks. Sest just ettevõtluse jalule saamisest sõltub ju, millisena ja millal me kõik majanduskriisi käest pääseme. Riigil on ekspordi toetamiseks mitu võimalust, alates kas või Eesti üldisest tutvustamisest ja kontaktide loomisest.

Kuid mis peamine – Eesti peab suutma ette valmistada vajalikku tööjõudu. Arengufondi juht Ott Pärna märgib tänase lehe arvamusküljel väga tabavalt, et lühiajalistest täienduskoolitustest töötutele ei piisa Eesti tööjõule uue kvaliteedi andmiseks.

Tõepoolest – vaja on palju enamat. Haridussüsteem peab suutma õpetada inimestele ameteid, mida veel ei ole. See nõuab oskust ette näha tulevikuvajadusi ning ühtset ja läbimõeldud lähenemist. Siiani aga näib muretsemine selle pärast olevat jäänud pigem teadlaste kui poliitikute töömaaks. Nii on juba pikalt räägitud, et senisest palju rohkem tuleb õpetada reaalala spetsialiste. Siiski naudivad just sotsiaalalad ülikoolides kõige enam õppurite tähelepanu. Kuid et inimesed valivad edasiõppimiseks ikka selle suuna, mis neile kooli lõpuks jõukohane tundub, siis tähendab see proovikivi ka gümnaasiumiharidusele ja kutsenõustamisele.

Masstootmine liigub itta, sellest pole pääsu. Läände jääb, vähemalt seni veel, teadmismahukas ja kõrge li­sandväärtusega tootmine. Maailma majanduse uued vedajad tähendavad, et kõigil tuleb ümber harjuda ja enesele uus koht leida. Mida varem seda otsima hakata ja mida läbimõeldumalt hõivata, seda suuremad on meie võimalused majanduses. Sest pole ju põhjust arvata, et senised odava tööjõuga maad tahavadki nendeks igavesti jääda. Ka meie ju ei tahtnud.