Lapsepuhkusel emasid aitaks osaline tööaeg

Mariann Maasi tütre Marineliga. Foto: Peeter Langovits

Kui ema on viibinud poolteist aastat lapsehoolduspuhkusel, jääb ta tööle naastes nii kogemuste kui tööstaaži poolest alla oma põlvkonna meestele ja karjääripausita naistele. Kuidas lapsepuhkuselt tulijaid aidata?

Eile avaldatud 2009. aasta inimarengu aruandest selgub, et rohkem kui kuus kuud kestnud lapsepuhkus vähendab märgatavalt tõenäosust, et naine karjääriredelil ülespoole liigub, aga suurendab ka võimalust tööturule naasnuna allapoole kukkuda.

Teabeleviteenistuse juhina töötanud Mariann Maasi (30) on ehe näide. Kuu vähem kui poolteist aastat tagasi jäi ta oma aasta ja viie kuuse tütre Marineliga lapsehoolduspuhkusele. Naisel oli juba märtsi alguses soov tööle minna, kuid tööandjaga ühendust võttes selgus kurb tõsiasi – sellist töökohta enam firmas ei ole, sest pärast seda kui Maasi lapsepuhkusele jäi, ühendasid kaks firmat käed ja teabeleviteenistuja ülesanded jagati teisele töötajale.

«Ülemus laiutas käsi: oled küll hea töötaja, aga palka ei ole praegu võimalik maksta ja tööd ei ole,» rääkis Maasi ja lisas, et töökohal ootab teda ees koondamispaber ning ei jäägi muud üle kui hakata praegusel raskel ajal uut tööd otsima.

Maasi töötaks hea meelega osalise tööajaga, sest lapsele sõimekohta on raske saada ja täiskohaga tööle väikelastega emasid tema sõnul võtta ei taheta. «Nad soovitavad isegi tööturuametis, et ärge CVs väikseid lapsi mainige,» põhjendas ta. Aga nagu aruannegi välja toob, ei ole osalise tööajaga töötamine Eestis populaarne – niimoodi töötab vaid kümme protsenti naistest, samas käib tööealistest naistest Eestis tööl 66 protsenti. Enim töötab osalise tööajaga naisi Hollandis – üle 70 protsendi.

Aruandest selgub veel, et pea poolte koolieelikute isade sõnul on nende töötamise ajal peamiseks lapsehoidjaks elukaaslane, samas kui vaid igal kümnendal emal on laps tööajal põhiliselt isa hoole all. Pooltel lastel on hoidjaks lasteaed ja viiendikul sugulased või tuttavad.

Osalise või täistööajaga tahaks tööle naasta ka aasta ja kolmekuuse Triina Mia Marii ema Triin Sternhof, kes töötas enne lapsepuhkust Swedbankis projektijuhina. Sternhof aga puutub kokku teist laadi murega kui Maasi – lapsel ei ole sõimekohta. «Olen tööleminekuks valmis, tööandja ning kolleegid kutsuvad mind tööle, aga last koos võileibadega veel koju ei jäta ja sõimekohta ei ole,» rääkis Sternhof.

Ka aruanne märgib, et paljud pered on sundvaliku ees: ühelt poolt napib pisikestele mõeldud lasteaiakohti ning teiselt poolt häid osaajaga töökohti.

Sternhof ei karda, et oleks oma tööoskused pooleteise aastaga minetanud. «Oleks vaja veidi aega sisseelamiseks, et uuesti kaheksa tundi päevas kontoris laua taga istuda, ma ei usu, et projektide kirjutamise tehnikas midagi suurt muutunud on,» arvas Sternhof.

Tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis nentis, et praegune süsteem tõepoolest soosib  tööturult eemale jäämist. «Ühelt poolt pooleteiseaastane vanemahüvitis, teiselt poolt see, et tööle tagasi tulles ei ole töökohta alles,» rääkis Kriis.

Ta märkis, et peab õigeks seda, et inimesed töötaksid rohkem osalise tööajaga. «Seda võiks aga kuidagi esile kutsuda,» arvas Kriis, lisades, et peretöö ühildamisest on teistes riikides tuua mitmesuguseid näiteid – propageerida kodutööd, luua kaugtöökeskusi.

Kommentaar

Ain Aaviksoo,
üks aruande toimetajaid, Praxis:

Lõuna-Korea on riik, kes 1960. aastail oli Afganistaniga samal arengutasemel. Sellest hetkest peale hakati massiivselt panustama haridusse, alates kõige madalamatest kihtidest, lõpetades kõrgetasemelise kõrgharidusega. Praeguseks on Lõuna-Korea jõudnud väga kõrgelt arenenud riikide hulka. Nii et on võimalik kujundada teistsuguseid arenguid, on võimalik teha teistsuguseid valikuid. Valdavalt näitab teiste riikide kogemus, et selleks tuleb panustada inimesse.

Toomas Hendrik Ilves,
Eesti Vabariigi president:

Inimarengu aruande 2009 avalikustamise hetkel pole veel teada, kas Eestil õnnestub saavutada riigi edasise majandusstabiilsuse seisukohalt strateegiline eesmärk – võtta 2011. aasta alguses kasutusele ühisraha euro. Oletagem ja lootkem, et Eesti selle eesmärgini jõuab. Kõige muu kõrval muudab euro tulek ka suhtumist Eestisse: võime arvata, et stabiilsesse, uuenduslikku ja avatud majanduskeskkonda leiavad lisaks Euroopa ja muu maailma rahale tee ka ettevõtted ja inimesed, ja miks mitte püsivalt. (Pöördumisest aruandes.)