Andres Arrak: masu kasu

Andres Arrak Foto: Ove Maidla

Majandusteadlane Andres Arrak leiab, et Eesti on olnud tubli ja vaatamata masule võimeline praegu ilmselt ainukesena eurotsooniga ühinema.

Eestis ei räägita eurotsooniga ühinemisest mitte enam tingivas, vaid kindlas kõneviisis. Valitsusel on enam-vähem valmis detailne plaan, kuidas eurod laiali jagada ja kroonid kokku korjata.

Suur päev tuleb üha lähemale ning aina rohkem eestlasi hoiab oma külmkapis pudelit vahuveini, et see koos uue aasta saabumisega avada.

Usun, et president Ilvese kõnekirjutajad juba mõtlevad välja epiteete ja kiidusõnu. Eesti on olnud tubli ja vaatamata masule võimeline praegu ilmselt ainukesena eurotsooniga ühinema.

Fakt, mis juba iseenesest peaks aitama meid vähemalt mõneks ajaks juhtivate majandusajakirjade esikaantele. Mis saab rahvusvahelisele investorile olema positiivne uudis.

Ent nagu enne 2004. aastat (Eesti ühinemine Euroopa Liiduga), nii on mul ka praegu meie (raha)valitsejatele etteheide: nad ei ole lõpuni ausad ütlemaks rahvale, kuhu me siis ikka tegelikult astume.

Nii toona kui nüüd lubati meile, et astume elitaarsesse klubisse «rikkad ja ilusad». Ammu enne 2004. aastat oli selge, et Euroopa (Liit) ei ole enam maailma konkurentsivõimelisim ja innovatiivseim majandusruum.

Tegelikult andsid Euroopa juhid sellest endale aru juba Lissabonis 2000. aastal. Praegu, enne euro tulekut, on Euroopa hädad süvenenud ning olukord ei halvene mitte aastate, vaid kuudega. Kasvavad avaliku sektori võlad ja laenukoormus koos halveneva demograafilise olukorraga ei anna harjumuseks saanud heaolusüsteemidele pikka elulootust. Seda viimast ei jõuta lihtsalt enam kinni maksta.

Eurotsoonile saab saatuslikuks riikide eelarvepoliitika sõltumatus ja võimetus nii defitsiidi kui võlakoormuse kriteeriumist kinni pidada. Koos ühest keskusest (Frankfurdist) juhitava ühtse rahapoliitikaga seab see erinevas majandustsükli faasis olevad valitsused ja riigid raskesse olukorda. Kümned tuhanded vihased kreeklased tänavail annavad tunnistust, et heaolu kärpida on raske ja valus.

Eestlaste jaoks kurb uudis on see, et kui lääneeurooplased, põhjaameeriklased ja mõned Aasia rahvad said piiramatut tarbimispidu pidada (vaid) paar inimpõlve, siis eestlased jäid nn heaolupaati hüppamisega lihtsalt liiga hiljaks. Hea uudis on aga see, et kuna meil ei õnnestunud «paksu riiki», mis kõik meie eest ära teeb (ja mis on kallis ülal pidada), üles ehitadagi, siis pole meil vaja seda ka kärpida.

Kõigest hoolimata võib öelda, et eestlastel on hästi läinud ja me oleme tublid olnud. Eestlaste ümberkohanemise võime oli muljet avaldav Nõukogude Liidust lahkumisel, eriti kui näiteks tuua väliskaubanduse reorganiseerimise kiirust idast läände.

Kui meelde tuletada, siis sotsialismil tuli põhi vastu 1992. aastal. Tollal langes majandus 14,2 protsenti. 2009. aasta langus (14,1 protsenti) oli peaaegu sama sügav. Seega õnnestus meil toonast «saavutust» korrata.

Siiski selle olulise vahega, et üheksakümnendate lõpus toimunu polnud normaalse majandustsükli langusfaas, vaid totalitaarse ja ebaefektiivse majandussüsteemi kokkukukkumise tagajärg.

Praegune masu on meie jaoks hoolimata 1997.–1998. aastal toimunust esimene tsükliline langus. Ja kuna see on esimene, siis on mõneti mõistetav oskamatus selles olukorras käituda.

Ent vaadakem hetkeks tagasi, kuidas me praegusesse olukorda jõudsime. Eesti majandus sai esimest korda «nina vee peale» 1994. aasta viimases kvartalis, 1995. aasta kasv oli esimest korda positiivne.

Oluline on rõhutada, et aastatel 1992–1994 kujundati ka siiani vastu pidanud liberaalse majandusmudeli põhijooned. 1992. aastal tuli oma raha ja 1994. aastal kehtestati võrdne tulumaksumäär kõigile (26 protsenti).

Valuutakomiteesid oli sel ajal maailmas vaid üksteist ja ühtset maksumäära (ingl k flat tax) oli rakendatud vaid Hongkongis ning Guernsey ja Jersey saartel. Viimased on Suurbritanniale kuuluvad kanalisaared, mis muuseas ei ole Euroopa Liidus.

Niisiis mõlemad langetatud otsused, majandusreformid olid erakordsed.

Esimene tagasilöök saabus aastatel 1997 ja 1998. Kagu-Aasiast (täpsemalt Taist) vallandunud finantskriis jõudis otsapidi ka Eestisse.

Välisraha sissevool aeglustus ja intress, mis vahepeal oli alanenud juba 12 protsendi peale, tõusis kiiresti 18 protsendile. Sellele järgnes Venemaa kriis. Mõlemad kriisid päädisid null-majanduskasvuga 1999. aastal. Lohutada võib see, et kumbki ei olnud meie süü.

2000. aastal tegi Eesti veel ühe olulise reformi – kehtestati tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumile. Igatahes viis aastate 2000–2007 majanduskasv meid riikide kasvuedetabeli tippu Iirimaa järele.

Perioodi aasta keskmine kasv 8,4 protsenti oli pretsedenditu. Seda enam, et pisikene ja väga avatud majandus ei pannud justkui tähelegi aastatuhande alguse globaalset majanduslangust.

Ühinemine Euroopa Liiduga tagas vaba juurdepääsu hiiglaslikule turule. Raha hind alanes kiires tempos ja ühtlustus eurotsooniga. Odav laenuraha oli pärmiks ehitus- ja kinnisvaraärile.

Kasvav tööjõupuudus tekitas palga- ja hinnaralli. 2007. aastal kasvasid palgad reaalselt 15 protsenti, aga tootlikkus vaid kuus protsenti. Neljaprotsendiline tööpuudus on sama halb kui 15-protsendiline.

Liiga kiire majanduskasv on vähemalt sama halb kui järsk kukkumine. Niinimetatud buumiaegadel nihkuvad raha ja inimesed valedesse kohtadesse. Majanduskriisid tekivad põhjusel, et headel aegadel toimub valede majandusotsuste akumulatsioon.

Vaba turumajandus tähendab, et majandussubjektid on oma otsustes põhiliselt vabad. See tähendab, et nad on vabad langetama nii õigeid kui valesid otsuseid. Odav (laenu)raha stimuleerib viimaseid.

Ülekuumenenud majandus tekitab inflatsiooni. Kitsal tööturul kerkivad palgad võimaldavad kaupmeestel küsida üha kõrgemaid hindu. Fikseeritud kursirežiimi tingimustes tähendab kaubanduspartneritest kiirem inflatsioon ühtlasi meie rahvusvahelise konkurentsivõime kahanemist.

Lisaks toovad head ajad endaga kaasa jooksevkonto miinuse kasvu. Eesti jooksevkonto püsis enam-vähem tasakaalus 2001. aastani. Asi läks käest 2006.–2007. aastal. 2007. aastal kulutasid eestlased tuludega võrreldes rohkem 43,5 miljardit krooni.

Võrreldes sama aasta kogutuludega (240 miljardit krooni) on see väga suur summa. Nüüd võime rõõmuga tõdeda, et Eesti ekspordipotentsiaal taastub. Sellele aitab kaasa nii meie kaubanduspartnerite väljumine surutisest kui ka (ja eelkõige) meie ettevõtete võimekus tootmist ümber korraldada, kulusid kärpida ja tootlikkust tõsta.

Korrektsioon ja majanduse ümberstruktureerimine käivad läbi tööpuuduse kasvu. Probleem on aga selles, et tööpuudus jääb kõrgeks ka veel siis, kui majandus tervikuna on juba tõusule pöördunud.

Seda tingib asjaolu, et langusfaasi põhjas korraldavad ettevõtted tootmist ümber, kahandavad kulusid ja tõstavad tootlikkust. Langusest väljutakse konkurentsivõimelisemana ja sageli ka vähema tööjõuga. Langusfaasis vabanenud tööjõu ümberkvalifitseerumine ja sobitumine uutele töökohtadele võtab aega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et uus aastatuhat algas halvasti ning selle esimene kümnend lõppes Suure Depressiooni järgse sügavaima majandus- ja finantskriisiga.

Kõik see sundis paljusid tõstatama küsimuse senise majanduskorralduse ja ka majandusteaduse jätkusuutlikkusest. Kriitilisemalt meelestatud kuulutasid liberaalse majanduskorralduse või siis vähemalt neoliberaalse, ameerikaliku majanduskorralduse lõppu.

Usun, et Eesti on tõestanud oma kiire kohanemisvõimega, sealhulgas võimega sügava majanduskriisi tingimustes täita eurokriteeriumeid, et just konkurentsile avatud ja ettevõtlust soosiv majanduskeskkond on elujõuline.