Viljar Arakas: töökohad, mis loovad töökohti

Viljar Arakas. Foto: Peeter Langovits.

Viljar Arakas kirjutab, et erinevalt suure võlakoormusega riikidest saab Eesti tööjõumaksude alandamist endale lubada. Väiksemad tööjõukulud toovad meile kõrgema palgaga töökohad.

Välismeedias tuuakse järjest enam esile praeguse Euroopa murelapse Kreeka ja Balti riikide erinevat käitumist majanduskriisis. Seejuures kiputakse unustama nende riikide erinev taust. Balti riigid kuulusid kunagi NSV Liidu koosseisu ja on tänu oma lähiminevikule harjunud palju tõsisemate vintsutustega, kui Lääne-Euroopas seda ette suudetakse kujutada. Inimeste kõrge taluvuslävi on aidanud Eestil mitte ainult Euroopa mastaabis, vaid ka globaalselt saada positiivseks eeskujuks.

Kreekas piisab massimeeleavalduse esilekutsumiseks pelgalt uudisest, et ametnike palgakasv jääb ära või et pensioniiga tuleb tõsta. Siinjuures tasub ära märkida, et Kreeka pensionisüsteem on üks Euroopa kallimaid.

Balti riikides võetakse aga tõsised palgakärped, pensioniea tõstmine ja maksutõusud ilma suuremate meeleavaldusteta vastu – peaasi, et töökoht ehk isiklik tulubaas säilib. Tööpuudus on praegu meie riigi suurim makromajanduslik probleem, kuid veel suurem on see Hispaanias (19,5 protsenti) ja seda tööturu vähese paindlikkuse tõttu.

Tööjõuturul on üks oluline paradoks – mida lihtsamaks tehakse inimeste koondamine, seda enam ka töökohti luuakse. Eesti poliitikud on selle paradoksi olemusest aru saanud, ja kui küsida, mida positiivset kriis meile tõi, siis peale uue töölepinguseaduse ning loodetavasti ka euroga ühinemise ei tule midagi meelde. Seda on kahjuks liiga vähe, et tuleviku majanduskasvu osas kindel olla.

Uudiseks pole fakt, et Eestil on kõige madalam võlatase Euroopa Liidus. Lisades riigivõlale juurde erasektori võlataseme, mis on Eestis praegu 108 protsenti SKTst, ei ole Eesti riigi kogu välisvõla pilt enam sugugi roosiline. Seega kui erasektor pidutses (süüst pole puhas ka artikli autor) ja tarbis, siis riik säästis. Tõsi, riik sai säästa just seepärast, et erasektor pidutses.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et riik suutis talitada targemalt kui paljud kodanikud ja ettevõtted. Seda tõestab ka asjaolu, et viimase 15 aasta jooksul on ainult ühel aastal riigi eelarvedefitsiit olnud suurem kui Maastrichti kriteeriumiks olev kolm protsenti. Näiteks Kreeka riigieelarve on viimase 30 aasta jooksul olnud ainult defitsiidis.

Tänu heale fiskaalpoliitikale on Eesti riigil olemas võimalused, millest enamik lääneriike võib ainult unistada. Euroala riikide keskmine riigivõla tase on 76 protsenti SKTst. Euroala riikide keskmine kümneaastase võlakirja intressitase on umbes 3,75 protsenti aastas. Praegu kulub nendes riikides ainuüksi riigivõla intressi tasumiseks keskmiselt 2,8 protsenti SKTst.

Finantsturgudel on meeleolud riikide kõrge võlataseme ja järjest suureneva eelarvedefitsiidi tõttu sünged. Kui käesoleva kriisi esimest osa nimetati panganduskriisiks, siis kriisi teine laine hakkab kujunema riigivõlakriisiks. Investorid usaldavad järjest vähem arenenud riikide valitsusi ning selleks et valitsused saaksid oma stiimulprogramme jätkata või riigivõlakirju pikendada, peavad intressimäärad tõusma.

See suurendab omakorda riikide kulusid riigivõla maksmisele, mis kasvatab jälle eelarvete defitsiiti. See on globaalne nõiaring. Usutavasti on «sõltumatud» keskpangad sunnitud raha juurde trükkima, mis viib meid kõrge inflatsiooni keskkonda. Kõike seda pole reaalses elus enne kriisi katsetatud ehk lõpptulemused on teadmata.

Euroalas toovad praegused sünged arengud kaasa selle, et riigid peavad võla maksmiseks kulutama igal aastal keskmiselt kolm-neli protsenti SKTst. Seda kõike ainuüksi seetõttu, et pidevalt on elatud üle jõu.

See loob meile võimaluse, mida oleks patt jätta kasutamata. Targa Eesti töörühm pakkus ühe ideena välja kehtestada sotsiaalmaksule lagi. See aitaks vähendada ettevõtetel tööjõukulusid, mis on teabeettevõtete suurim probleem. Eestis kulutab keskmine teabeettevõte toote omahinnast maksudeks 42 protsenti, tavalise vahendaja jaoks on see ainult 12 protsenti. Seega on Eestis töökoha, eriti kõrgepalgalise töökoha pidamine kallis. Kui kehtestada sotsiaalmaksulagi näiteks kolmekordse keskmise palga tasemel, tähendab see riigieelarvesse laekumata jäävaid tulusid ligikaudu 600 miljonit krooni ehk kõigest 0,2 protsenti SKTst. Suhtuda tuleks sellesse kui investeeringusse, mitte saamata jäävasse tulusse.

Euroopas on targad töökohad üha liikuvamad ning soodsa maksukeskkonna puhul on oodata uute kõrgepalgaliste töökohtade loomist ka Eestis. Küsides nüüd, kust leitakse kate sotsiaaleelarvele olukorras, kus palgad langesid Eestis eelmisel aastal 18 protsenti, kuid pensionid tõusid viis protsenti, on selge, et tulevikus ei saa sotsiaalkulusid tasuda üksnes sotsiaalmaksust. Siinkohal ei erine Eesti arenenud riikidest, kes kõik istuvad demograafilise ajapommi otsas.

Moodne majandusmudel on endaga kaasa toonud suure muutuse majandusstruktuuris. Industriaalmajandus on muutunud teadmistepõhiseks teenusmajanduseks. Arenenud riikides on teenusmajanduse osakaal juba kaks kolmandikku SKTst. Teenusmajandus põhineb just nimelt nendel töödel, mida tehakse kabinetivaikuses ja millest harva tekib «katsutav» tulemus. Ometi on see sektor maailmas viimase kahekümne aasta jooksul tohutult kasvanud. Kõrgepalgaliste töökohtade lisandumine mitte üksnes ei suurenda SKTd, vaid tekitab lumepalliefekti – loob teisi töökohti: majapidajad, restoranipidajad, taksojuhid jne. Sest kõrgepalgalised töötajad on ka varmad kulutama.

Töökohtade taasloomiseks on vaja alandada tööjõumakse ning võrreldes suure võlakoormusega riikidega on Eestil selleks võimalused olemas. Sotsiaalmaksu lae kehtestamine oleks hea algus. Mida väiksem on tööjõumaksu määr, seda rohkem makse absoluutväärtuses laekub. Seda kõike on vaja teha selleks, et pensionid saaksid makstud ka kümne ja 20 aasta pärast.

Autor on kinnisvarainvesteeringute firma ­Eften Capital tegevjuht.