Pärast aastapikkust uurimist on selgunud, et kokkuvarisenud USA suurpanga Lehman Brothersi tippjuhid, endine boss Dick Fuld kaasa arvatud, kinnitasid eksitavaid aastaaruandeid ning kasutasid tulemuste kõpitsemiseks teatud «raamatupidamisvõtet.»
Lehman Brothersi hukutasid juhid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtu poolt määratud uurija Anton Valukase kauaoodatud ettekande järgi on leitud piisavalt tõestusmaterjale ka selle kohta, et Lehmani audiitorfirma Ernst & Young ei vaidlustanud ega uurinud ettevõtte majandustulemustes esitatud ebaõigeid ja ebapiisavaid andmeid.
22000-leheküljelisest raportist selgub samuti, et ilmselt andsid oma panuse Lehmani pankrotistumisele 2008. aasta septembris ka JPMorgan Chase ja Citigroup, kes surmakrampides pangalt just enne hingusele minekut tagatisi nõudsid.
Valukase raport võib tuua kaasa kohtuasjad Lehmani varahalduritelt, keda on süüdistatud võlausaldajate heaks võimalikult suurte summade väljavõtmises, samuti on oodata kollektiivseid hagisid investoritelt, kes enne panga pankrotti selle väärtpabereid ostsid.
Teravalt sõnastatud dokument väidab ka seda, et Fuld ning Christopher O'Meara, Erin Callan ja Ian Lowitt, kes Lehmani viimseil päevil finantsjuhtide ametitoolidel istusid, ei teinud avalikuks raamatupidamisvõtte kasutamist, mis võimaldas pangal nii 2008. aasta esimeses kui teises kvartalis 50 miljardit dollarit bilansiaruandes kajastamata jätta.
Valukas väidab, et Repo 105 nime all tuntud raamatupidamismehhanismi kasutati vaid sel kindlal eesmärgil, et kajastada laenukapitali osakaalu Lehmani bilansiaruandes tegelikkusest väiksemana ning jätta pangast seega parem mulje.
Liigutus oli mõeldud selleks, et säilitada soodsad krediidireitingud ning mitte kaotada investorite usaldust.
Kui Lehman 2001. aasta paiku sedaviisi avalikkusele puru silma ajama hakkas, ei leidunud USAst ühtegi advokaadibürood, kes tehingutele oma käe alla oleks pannud.
Seetõttu tuligi repotehingud teostada Londoni üksuse kaudu ning oma õnnistuse andis ettevõtmisele üks Briti advokaadibüroo, väidetakse raportis.
Üks juhtivatest Lehmani asepresidentidest seadis nimetatud tehingud küsimärgi alla juba 2008. aasta maikuus, kuid raporti järgi ei uurinud Ernst & Youngi audiitorid järele, miks neid ajutisi ja bilansiväliseid 50 miljardi dollarilisi tehinguid ei avalikustatud.
Fuldi advokaat teatas oma pressiteates järgmist: «Fuld ei teadnud, mida need tehingud endast kujutasid, samuti ei olnud ta kursis sellega, kuidas neid raamatupidamises kajastati.»
«Samuti võivad uurijad soovi korral veenduda, et Repo 105 tehingud sooritati kooskõlas pangasiseste raamatupidamisreeglitega ning leidsid juriidilist kinnitust ja heakskiitu ka Lehmani sõltumatu audiitori Ernst & Youngi poolt,» kirjutas advokaat.
E &Y pressiteatest võib lugeda järgmist: «Meie hinnangul oli Lehmani 2008. aasta aruanne kooskõlas üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetega (GAAP) ning me oleme jätkuvalt seda meelt.»
Lowitti advokaat teatas: «Nende kolme kuu jooksul, mil Lowitt sellel ametipostil töötas, täitis ta hoolikalt ja ustavalt kõiki oma ametikohuseid panga finantsdirektorina. Igasugused väited, nagu oleks Lowitt oma usaldust kuritarvitanud, on alusetud.»
O'Maraga Financial Timesil ühendust saada ei õnnestunud. Callani advokaat keeldus kommentaaridest, JPMorgan samuti. Citigroup ütles, et nende esialgsel hinnangul ei ole ühtegi nendepoolset väärtegu tuvastatud.
The Financial Times Limited 2010.