/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/03/10/329705t1h63d3.jpg)
Märtsi algul teatas Eesti Energia, et maksab tagasi osa 2009. aastal saadud taastuvenergiatoetustest, mida tütarettevõte Narva Elektrijaamad sai Balti elektrijaama katlas põletatud biokütuse eest.
Juhtkiri: Eesti Energia uus füüsika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on rahaga, mille maksmise aluseks on elektrituruseadus, ning toetus ei pärine mitte riigikassast, vaid vahetult tarbijate taskust.
Asja uurides selgus, et energiatootja oli pidanud toetusraha arvestust üpris kummalisel viisil. Ühes katlas soojuse ja elektrienergia koostootmiseks põletatud biokütuse ja põlevkivi puhul pidasid Narva Elektrijaamad võimalikuks rehkendada selliselt, justkui oleks biokütusest toodetud üksnes elektrit, mis on toetuskõlblik. Soojust Narva linna kütmiseks aga saadud justkui ainult põlevkivist – soojatootmise eest toetust nagunii ei saa.
Kui pliidikoldes põlevad korraga küttepuud ja turbabrikett, siis oleks tegu umbes sarnase loogikaga, et kartulid keevad pliidil ainult puusoojaga ja teises potis valmib kapsas üksnes briketi abil. Kui see osutuks kuidagi võimalikuks, tuleb õnnitleda Eesti Energiat uut sorti füüsika leiutamise puhul. Kahtlemata oleks tegu põhjapaneva avastusega.
Eesti Energia motiiv niisuguse skeemi kasutamise puhul jääb hämaraks. Muidugi võimaldas trikk küsida rohkem toetust, kuid tegu ei ole suurettevõtte käivete juures märgatavate summadega. Kolme kuu eest tagasimakstav toetus jääb firma andmetel alla kolme miljoni krooni.
Eesti Energia ise viitab sellele, et õigusaktid ei reguleerinud täpselt, mismoodi elektri ja soojuse koostootmise puhul tuleb taastuvenergia toetust arvestada. See on ilmselt tõsi, ent lisaks õigusaktidele on ju võimalik kasutada ka tervet mõistust ja füüsikaseadusi.
Skeemitamine toetustega ei ole Eesti majanduses ülitähtsat rolli mängivale suurfirmale kohane. Kui tegu olnuks näiteks Euroopa Liidu fondidest saadud toetusega, siis võib pidada tõenäoliseks, et seda tüüpi asjaolude selgumisel tulnuks tagasi maksta mitte üleliia saadud paar-kolm miljonit, vaid kogu toetussumma.
Et konkurentsiamet on lubanud toimunut kontrollida, siis loodetavasti saab ka avalikkusele täpsemalt selgeks, kas kirjeldatud olukord kvalifitseerub lihtsalt «metoodika täpsustamise vajaduseks» või oli tegu ka lohakuse või otsese petusooviga.
Elektritootmise korraldus elab Eestis parajasti läbi suuri muutusi, seda nii turuavanemise kui energiaallikate mitmekesistumise kontekstis. Paratamatult põrkub ka hulk ärihuve, ning seda enam peaks osalistel leiduma põhjust täpsuseks rahaasjades.