Põllumeestel pole loomade ravimiseks raha

ASi Pakar laudas konutab kurvalt lehm, kelle seljal laiutab suur mädakolle. Looma haiguse uurimine ja ravi maksaks tuhandeid kroone, mida ettevõttel majanduskriisi tingimustes kusagilt võtta ei ole. Foto: Liis Treimann

Kuna karjapidajad ei saa loomadele rahapuudusel enam kõiki vajalikke ravimeid ja söödalisandeid anda, sõidavad Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasesse ka need isendid, keda varem oleks päästa õnnestunud.

ASi Pakar juhataja Endel Albin, kelle hoole alla on 700 veist, näitab järjekordse Väike-Maarja kandidaadina lehma, kel selja peal mädanik ja kondid ähvardavalt püsti. Rakverre tapamajja teda saata ei saa, aga terveks ravida tõenäoliselt ka ei õnnestu.

Põhjalikud analüüsid läheksid maksma tuhandeid kroone, kallid ravimid peale selle. Nõnda see loom oma kurba lõppu ootab. «Ehk kevad ja päike veel kosutavad teda,» avaldas Albin nõrka lootust.

Keskmiselt kaotab Pakar ühe looma kuus. Pärast poegimist juhtub sageli, et loom üles ei tõuse ja siis pole temaga muud teha, kui hädatapu järel jäätmekäitlusse saata. Lihatööstused haigeid loomi vastu ei võta, ehkki lihal ei pruugi midagi viga olla.

Kallite profülaktiliste ravimite ostmiseks pole talunikel viimasel ajal raha jagunud. Ka täiendsööta ja mineraale saab vähem osta. Erilist optimismi Albin, kes on viimase paari aastaga oma karja vähendanud kümnendiku võrra, ei ilmuta. Ta kardab, et piima hind hakkab taas langema.

Tõuloomakasvatajate ühistu esimees Tanel Bulitko pani suurema suremuse ebasoodsa aasta süüks. Madala piimahinna tõttu napiks jäänud teenistus ei lubanud farmipidajail nii palju ravimeid osta, kui vaja oleks olnud ja kehvemad isendid pidid seetõttu lihtsalt looja karja minema. Osa lehmapidajaid, kes ei suutnud vajalikul määral sööta varuda, on aga lausa pankrotti läinud.

Selle talve käre külm lehmade surma otseselt põhjustanud ei ole. Albini lautades on loomad küll vabapidamisel, aga hooned pole siiski päris külmad, nagu viimasel ajal neid kombeks ehitada on. Ehkki lehmad kannatavad kuni 18 kraadi külma, kipuvad külmaga üles ütlema tehnoloogilised süsteemid ja sõnnikut on raske kätte saada.

Jäätunud põrandatel võivad loomad kergesti libastuda ja nõnda on ka traumad kerged tulema. Seetõttu eelistabki Albin soojustatud lauta, kus sees kuni üheksa soojakraadi. Vaid noorloomad saavad tal laudast vabalt õue värske õhu kätte jalutada. «Mulle tundub, et Eestis hakatakse taas rohkem soojemate lautade peale mõtlema,» sõnas ta.

Lume tõttu vajusid tänavu Eestis sisse kahe lauda katused, kuid loomad jõuti välja viia ja need viga ei saanud. Põllumajandus-kaubanduskoja nõukogu esimees Aavo Mölder kinnitas, et külmlautades ei langenud toodang temperatuuri alanedes grammigi ja ka lehmade tervis pidas vastu.

«Loom jääb viletsaks siis, kui talle pole midagi ette anda. Energiasöötasid ja proteiine ei jaksa paljud enam osta, sest need on tänavu 20–30 protsenti kallimad,» selgitas ta. Ta lisas, et mullu oli Eestis farme, kus veised lihtsalt nälga jäid.

Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehase juht Peeter Maspanov on viimasel ajal täheldanud jäätmete hulga suurenemist, mille võib osalt panna Lõuna-Eestis Hummulis analoogse vastuvõtu lõpetamise süüks, kuid osaliselt näitab see kindlasti ka suremuse kasvu.

Kui veebruaris toodi käitlusse 20–25 tonni loomseid jäätmeid ööpäevas, siis nüüd on päevane kogus 40 tonni ümber. Suurema osa sellest annavad veised.