Totaalne muutumine ehk keskeaks elu tippvormi

Ettevõtja Inga-Kai Polonski armastab tennist, selle mängu õppis ta ära alles kümme aastat tagasi. Foto: Liis Treimann

Kord ütles üks keskealine mees, et on sama heas vormis kui 18-aastaselt – ta ei jõudnud siis hobuse selga hüpata ega jõua ka nüüd. Kui väga tahta, võib aga igas vanuses imet teha ning isegi nooruspõlve saavutused ületada – siin on eeskujud.

Need, kes teadsid riigikogulast Sven Sesterit (40) kui kogukat meest, ei tunne teda enam ära. Endise Sveni asemel tuleb vastu mees, kes näeb välja kui 40. aastate filmitäht Cary Grant: sportlik rüht, jumekas nägu, säravad silmad.

Sven meenutab, et tema totaalne muutumine sai alguse 26. novembril 2008. Just sel päeval kutsus Marko Reikop teda osalema saate «Paar» eksperimendis «36 tundi suitsuta», et kas ja kui palju paranevad suitsuta olekul tervisenäitajad.

«Mina, kes ma olin üle 20 aasta tõmmanud kaks pakki päevas, ei tundnud mingit sisemist tungi suitsetamist maha jätta, ka tervisega polnud probleeme,» tunnistab Sven, kes otsustas kutse siiski vastu võtta.

Siis tuli mängu saatus: kuna tegu oli otsesaatega, sai ta tuttavatelt-sõpradelt kokku ligi 50 SMSi sõnadega «Tubli mees, et maha jätsid!, Pea vastu!» jne. Ta sai aru, et enam pole tagasiteed: «Mõtlesin, et mis seal ikka, jätangi suitsetamise maha.»

Suitsetamisest loobumine, mis osutus uskumatult lihtsaks, tõi aga juba 1–1,5 nädalaga juurde 3 lisakilo. «Siis mõistsin, et olen ülisuur. Seepeale käis «krõks» läbi, et tahan seda muuta. Kui inimesel endal seda krõksu ei käi, siis ei saa keegi teine teda sundida,» teab Sven, kellele oli varemgi öeldud, et kas ta ei taha alla võtta.

«Olin aga nii kapseldunud ja oma eluga rahul.» Sven võttis ühendust Ott Kiivikasega. «Ütlesin, et ma ei vaja kubjast, kes mind nüpeldaks, vaid tahan teada, kuidas, kui palju ja milliste raskustega treenida.»

Ott soovitas treeneriks oma naist. Koostöö on kestnud juba üle aasta ja iga paari kuu järel annab treener üha parema vormiga mehele uued treeningkavad. Treeningkontseptsioon on üles ehitatud selliselt, et energiakulu peab olema kogu aeg suurem kui tarbitud söök.

Unistuseks maraton

Alles praegu julgeb mees öelda, et kaalus 2008. aasta novembris ligi 150 kg ja istus autosse isegi siis, kui sõita oli vaja vaid pool kilomeetrit. Enam kui aastaga on ta kaotanud 50 kilo. Mees, keda varem panid mõned liigsed sammud hingeldama, jookseb praegu iga päev 10-15 km ja teeb 2-3 korda nädalas jõutrenni. Nii heas vormis ja energiast pakatav pole ta enda sõnul kunagi olnud.

Algus oli Sveni-suuruse mehe jaoks väljakutse. «Võtsin otsuse, et jooksma hakata on mõtet alles siis, kui olen 25 kg maha saanud.» Ühtlasi õppis ta täiesti uutmoodi sööma. Tema abikaasa naerab vahel, et kui enne meeldis mehele kõik, kus oli kreemi ja rasva, siis nüüd soovib ta ühepajatoitu. Vahel jääb Sven poes valmistoiduleti ette seisma, mida ta naine kutsub «leinaseisakuks», kuid jalad viivad nüüd vabatahtlikult juurviljade juurde.

Ka söögikordades on toimunud suur muutus: kui varem sõi ta tugevalt korra-kaks päevas, siis viimasel aastal neli või viis. «Mulle seletati, et kui sööd korra päevas, saab organism aru, et tegemist on hulluga. Ja hakkab rasva koguma. Kui süüa 4-5 korda päevas ja kergemalt, saab organism aru, et tegemist on normaalse inimesega.» Sven rõhutab, et ennast näljutada ei tohi ning nõu tuleb pidada treenerite ja arstidega.

Praeguseks on ta harjunud nii pidevate komplimentide kui ka jüngritega. Isegi riigikogu jõusaalis, kus ta talvisel ajal lindijooksu teeb, on tekkinud sõbralik konkurents. «Kui ükskord jõusaali läksin, hüüdis Hannes Rumm lindi pealt, et vabanda väga, 30 minutit läheb veel.» Sven tunnistab, et nii sportlikuks muutuda polnud tal sugugi kavas, lihtsalt üks asi viis teiseni.

«Annan aru, et mingil hetkel tuleb hakata koormust vähendama, sest olen algse eesmärgi täitnud.» Kuid üks väike plaan tal siiski on: joosta läbi maraton. Millal ja kus ta seda teeb, pole ta veel otsustanud.

Mees, kes ei vaja laevaliiklust

Kes on sattunud Pirita TOPi või Idakeskuse ujulasse, on ehk näinud ühte sitket ja alati sõbralikku meest tundide viisi edasi-tagasi ujumas. See mees on operaatorina töötav Priit Vehm (37), kel pole laevaliiklust vajagi – üle-eelmisel suvel ujus ta Soomest Eestisse, enne seda Võrtsjärvest Tartusse ning mandrilt Hiiumaale ja Vormsile.

Ometi pole Priit endine ujuja, vaid alustas regulaarse trenniga alles viis-kuus aastat tagasi. Enne seda ujus ta oma lõbuks niipalju, kui raske töö kõrvalt aega jäi. «Käisin mõned korrad nädalas ujumas, aga vahel ujusin vaid 15 minutit, sest siis pandi bassein kinni,» meenutab ta.

Kord pani ta tähele, et üks mees ujub temast väga lühikese aja jooksul juba mitmendat korda mööda. Selgus, et mehe nimi oli Mart Vau. «Kui küsisin, kuidas saaksin ka paremaks, soovitas Mart pöörduda ujumis- ja triatlonitreeneri Jüri Käeni poole.» Samal ajal sattus Priit lugema raamatut pikamaaujumisest ning kirg asja vastu üha kasvas.

«Mõtlesin, et keegi pole veel Soomest Eestisse ujunud, ning et mina tahaksin seda teha,» põhjendab ta oma kihku. Jüri Käen oli nõus hilja alustanud ujujat aitama ning koostas kindlad treeningplaanid. «Ilma Jürita poleks ma seda kõike saavutanud. Kui varem ujusin vaid krooli, siis nüüd hakkasin harjutama kõike: selili, konna, kompleksi. Arengut tajusin üsna kiiresti,» räägib Priit.

Sellest ajast peale treenib ta väga süsteemselt ja teeb seda jätkuvalt töö kõrvalt. Suviti osaleb ta lisaks avaveeujumise etappidel ning talvel karastab end jääaugus. Mitmed tippujujad olevat tema arengust üllatunud. «Kui olin 28-aastane, oli mul raske ujuda 100 meetrit kahe minutiga. Praegu, kümme aastat hiljem suudan 10 kilomeetrit ujudes läbida iga 100 meetri 1,40-ga.»

Priit arvab, et järgmistel aastatel võib ta vastupidavus suureneda, kuid kiirus vanuse tõttu enam ilmselt mitte. Seda ta ei kahetse, et ujumisega nii hilja alustas, sest maailmameistrist isa Peetri jälgedes harrastas ta noorena päris heal tasemel jahilaskmist. Nüüd tunnistab vapper mees, et ujumine annab praeguses vanuses väga hea vormi ja tervise. Tahtmine midagi ära teha püsib.

Tennisearmastus esimesest hetkest

«Kaia Kanepi taset muidugi ei saavuta, aga väga tore on võita mõnda endist tennisemängijat,» avaldab Arabella-filmist tuntud Inga-Kai Polonski (38), kes õppis tennist mängima alles 27-aastaselt.

Praegu on tal kapp võidukarikaid täis ning trenni teeb naine tihti kuus korda nädalas. Lisaks on temast saanud Itaalia tennisebrändi TTK esindaja Balti riikides.

Veidi enam kui kümme aastat tagasi käis Inga-Kai aeg-ajalt aeroobikas, kuid regulaarselt trenni ei teinud. «Kord helistas mu abikaasale üks tuttav ja palus tal minna enda asemel tennisetundi,» meenutab noorena võrkpalli ja tantsuga tegelenud Inga-Kai elumuudatuse algust. «Läksin ka treeningut vaatama ja sattusin esimesest hetkest vaimustusse.

Hakkasime abikaasaga mõlemad harjutama.» Treeneriks palus ta aasta treeneri tiitliga pärjatud Ain Suurthali, kuid juba mõne aja pärast soovitas mees innukal õpilasel proovida «kätt» vahvate ärinaiste tenniseklubis Reval Ladies.

Inga-Kai mäletab, et esimesed võistlused toimusid 2000. aastal. «Tagantjärele tundub see kummaline, aga mina koos oma esimese vastasega ei osanud siis isegi korralikult seisu arvestada.

Ja heal juhul suutsime mitu korda palli üle võrgu lüüa,» muigab Inga. Esimesel võistlusel auhinnalist kohta ei tulnud, aga järgmistel jõudis ta juba 3. kohale. «Siis tekkis väga suur tahe treenida.» Suurest trennist tulid algul ka tagasilöögid, milleks on näiteks murtud jalaluu ning randmevigastused.

«Nüüd olen hakanud targalt treenima,» rõhutab Inga-Kai, kes viimastel aastatel osalenud paljudel võistlustel ja maitsnud üsna palju võidurõõmu.

Kui aga trenn kestab kaks tundi, siis võistlustel tuleb olla tules 6–8 tundi. Selles vanuses pole keha valmis, et nii suurt koormust taluda. «Seega olen lisaks tehnikale treeninud ka vastupidavust.

Nüüd pole mul mingi probleem veeta väljakul 8 tundi,» märgib ta. Kui võiks arvata, et endisel tantsijal on lihtsam, lükkab Inga-Kai selle väite ümber. «Võrkpall tuleb kasuks, aga tants on pigem segav faktor. Tennise algasend on täiesti vastand, sest sirutamise asemel tuleb keha hoida vaba ja hoopis põlvedest alla lasta.»

Kui kaua praeguse koormusega jätkata, ei oska Inga-Kai öelda, kuid tahtmine mängida pigem kasvab. «Harrastajate võistlusi tuleb üha juurde ning näiteks ITF seenioride turniiril on naiste 80-aastaste vanuseklass olemas ning osalejaid väga palju. Tore oleks ju ise ka kunagi mõnel sellisel turniiril osaleda,» naerab Inga-Kai.