Loomad annavad midagi kõigile pereliikmetele

Perepoeg Kevin, Jaanika ja Aleks koos kolme koera ja hobusega, kes kõik on pere lemmikloomad. Foto: Mihkel Maripuu

Jaanika Kauts (34) kasvatab koos oma elukaaslase Aleksi ja poja Keviniga linnalähedases maakodus Keila-Joal kolme koera, kaht kassi, kolme hobust ja kaht merisiga. Niikaua kui naine ennast mäletab, on tal alati mõni loom olnud. «Mul on vanematega vedanud, sest nad on alati mul õega lubanud koju loomi võtta, olgu need siis koerad, merisead, hamstrid või küülikud. Nüüd on õelgi kaks koerakest kodus.» Hobused hakkasid Jaanikale meeldima pisut hiljem, kui ta Hiiumaa maakodu lähedal tallis abiks käis. Magistrikraadiga ehitusgeoloog on käinud hobumajandust koguni Järvamaa kutsehariduskeskuses õppimas.

«Kui õhtul pärast tööd väsinuna koju tulen ja hobune mulle oma suurte silmadega vastu vaatab, et kas läheme nüüd sõitma või teeme muud lõbusat, siis läheb tuju kohe heaks ja ma ei mõtle, et lähen vaatan parem telekat,» lausub ta. Maal elamise kasuks otsustaski läbi ja lõhki linnatüdruk viie aasta eest just võimaluse pärast seal loomi pidada. Algul oli raske küll, aga kuna tahtmine oli suur, saadi hakkama.

Kautsidel on kõik loomad pereliikmed ja nende eest hoolitsetakse üheskoos. Peagi 13-aastaseks saav perepoeg tuleb koju esimesena, paneb hobustele kaerad likku ja laseb inglise buldogid välja ringkäiku tegema. Vahel tuleb tal talli puhastada. Ema usub, et see õpetab pojale eluks vajalikku kohusetunnet ja töökust. Õues värskes õhus liikumine on parem kui pidev arvuti taga istumine. Kevin on kohustustega harjunud, sest käis juba nelja-aastasena igal hommikul neljandalt korruselt õues koera jalutamas.

Kautside peres on loomade jaoks eraldi rahakott, kus alati midagi varuks olukordadeks, kui kellegagi midagi juhtuma peaks. «Ise võime ilma olla, aga loomadel peab kõik vajalik olemas olema, sest mina olen nad võtnud ja mina vastutan nende eest,» lausub pereema.

Inimene ja loom koos

Zooloog ja loomapsühholoog Aleksei Turovski ütleb, et inimesed võtavad teisest liigist olendi endale koju erinevatel põhjustel. Esmalt mängib rolli traditsioon. Inimene on alati elanud koos koduloomadega. «Meie liik pole kunagi teisiti eksisteerinud kui ainult koos loomadega, vähemalt viimased 25 000 aastat on see nii olnud,» lausub ta. Sest ainult taimedest inimkond ära ei ela, ta vajab loomseid toiduaineid. Kuid loomad annavad meile palju muudki.

Esimeseks koduloomaks oli kodustatud hunt, kellest sai kodukoer, seejärel tulid lambad-kitsed, suurveised, mesilased ja kanad. Viis ja pool või kuus tuhat aastat tagasi kodustati hobune ja umbes samal ajal kass.

Võtta koju mõni tore loom on Turovski sõnul hea, mõnus ja kasulik. Koer on nii kodu kaitsja kui laste mängukaaslane, samuti sõber täiskasvanuile. Ta on teisest liigist pereliige. «Mina ei kujuta oma elu ilma oma kahe kassita,» mainib ta. Koera pole loomateadlane seni söandanud oma kiire elutempo juures võtta, temaga poleks korrusmaja seitsmendal korrusel kuigi lihtne hakkama saada.

Turovski sõnul võetakse loom vahel koju valedel põhjustel, näiteks prestiiži pärast. Omada tõukoera või -kassi või hoopis hobust on paljudele elustiili küsimus. «Mõni meesterahvas arvab, et talle lisab autoriteeti lahingukoera võtmine. Mis sest, et see võib olla väga suur ja üliohtlik loom. Mõnele daamile on jälle hädasti vaja väikest moodsat nõndanimetatud taskukoera.

19. sajandi teisel poolel, kui Venemaa hõivas Kesk-Aasia riigid, määrati sinna kõrgemad ametnikud koos peredega. Nende prouad ei saanud ennast pidada daamiks, kui neil ei olnud hõbeketi otsas väikest koerakest Pariisist tellitud tualetti kaunistamas. Kahjuks aga ei pidanud need mopsid, špitsid ja puudlid sealses kliimas vastu ja surid ära. Häda olid lausa suur. Kohalikud emiirid soovitasid siis neile daamidele väikesi poolkõrbe päritolu šaakali ja rebase vahepealseid loomi korsakeid, kes olid väga armsad, aga kellest koduloomi siiski ei saanud,» räägib ta.

Loom aitab pingetest üle

Koduloomade teraapilisest mõjust on palju räägitud. Turovski ütleb, et kui inimesel on head suhted mõne koduloomaga, siis aitab see tal päris kindlasti võidelda stressi ja masendusega ning maandada perekonnas ette tulevaid pingeid. Kurvalt üksikuks jäänud inimesed annavad sageli kogu kiindumuse kiisule või kutsule või papagoile, kellest neil on väga palju seltsi ja tuge. Koera silitamine ja kassi nurrumine mõjub rahustavalt. Öeldakse, et kassid tunnevad ära haige koha inimese kehas ja sellel lamades mõjuvad oma soojusega teraapiliselt.

Koduloomi tuleb aga pidada õigesti alustel. Mitte mingil juhul ei tohi ühtegi elusolendit, ei looma ega isegi mitte taime, kinkida kellelegi ootamatult, teadmata kas kingi saaja on valmis ja võimeline selle eest hoolitsema. Turovski toob näiteks, kuidas üks firma pakkus suure reklaami saatel üllatuskingituseks liblikaid. Tema hinnangul on selline teguviis absoluutselt lubamatu.

Kui keegi tahab endale koju ükskõik millist looma, siis tuleb arvestada, et see hakkab elama perekonnas ja tema tulekuga peavad olema päri kõik pereliikmed; välja tuleb uurida seegi, ega kellelgi pole soovitud looma suhtes allergiat. Enne tuleb selgeks teha, kas loomale suudetakse luua korralikud pidamistingimused. Looma kohta tuleks otsida nii palju infot kui võimalik ja mitte piirduda vaid ühe allikaga. Alati tuleb kasuks vestlus mõne loomaarstiga.

Oluline on kokku leppida, kes ja mil määral hakkab uue pereliikme eest vastutama. Turovski sõnul pole harvad juhtumid, kus koera võtab mees või laps, aga mõne aja pärast jääb tema eest hoolitsemine pereema õlgadele. Koeraga tuleb jalutada pikalt ja põhjalikult, mitte vaid viis või kümme minutit, kui aega juhtub olema. Kass seevastu võib elada tubastes tingimustes pikalt ja õnnelikult.

Loomad elavad paraku lühemat aega kui inimesed ja seetõttu on kaotusvalu paratamatu. Turovski soovitab lastele selgitada, et surm ei ole haigus, vaid üks väga märgiline elu omadus. «Ainus, milles võib absoluutselt kindel olla, on, et iga elus asi sureb ükskord ära. Sellega peab arvestama. Väikesed lapsed vaatavad looma haiguse puhul kõigepealt vanemate poole, kes peavad siis oskama selgitada, mis toimub.»

Kommentaar

Tiit Kõnnussaar

koolitaja ja perenõustaja

Lemmiklooma rolli peres on raske üle hinnata. Tegemist on väga olulise pereliikmega, kes pakub enda eest hoolitsejatele ehedat rõõmu, väljendades oma armastust ja rahulolu viisil, mida ükski inimene sama intensiivselt jagada ei suuda. Selline pere lemmik on kõigi jaoks emotsionaalselt väga oluline. Peale selle peab ta saama erilise tähelepanu ja kohtlemise osaliseks, kuna ta ei suuda oma vajadusi ise sõnadesse panna, ja nii juhtubki vahel, et sedavõrd erilise pereliikmega hakatakse arvestama palju rohkem kui ükskõik kelle teisega.

Paraku satub ohtu tasakaal igas süsteemis, kus üks liige muutub teistest tähtsamaks. Perekonnas tähendab see, et erilisel kohal olev pereliige hakkab saama rohkem tähelepanu, aega ja hellust kui teised, kes on sama tähtsad pereliikmed. Tema vajadustega tegeleb terve pere, tema on see, kellest sõltub, kuhu ja kui kauaks pere koos minna saab.

Tema järgi planeeritakse reise, väljasõite ja isegi jalutuskäike. On selge, et koera või kassi loomaaeda kaasa võtta ei saa. Kui perel, kellele külla tahetakse minna, on väike laps, kes koeri kardab, siis tuleb pere lemmik koju jätta või leida mõni muu lahendus. Nii võib sageli näha, et lemmikloom saab peres rolli, mida võiks tähtsuselt võrrelda imiku positsiooniga.

Teine ja täiesti reaalne oht pere tasakaalule tuleneb asjaolust, et täiskasvanute aeg ja tähelepanu on piiratud. Nii võib juhtuda, et lemmikule osaks saav eriline kohtlemine võib tulla lastele või partnerile antava tähelepanu arvelt – eriti neil aegadel, kus parterite suhted pole kõige paremad või on tekkinud probleemid lastega. Vahel võivad lapsed pidada lemmiklooma eest hoolitsemist tülikaks kohustuseks, eriti kui loom on peres olnud juba enne neid.

Rusikareegel ütleb, et kui kõik pereliikmed on sellega rahul, on kõik hästi. Kui aga peres on neid, kes mingil viisil hakkavad väljendama armukadedust või tunnet, et nad on vähem tähtsad kui lemmikloom – näiteks looma kiusates või tema eest hoolitseda unustades –, tasub mõelda järgmistele küsimustele.


Mida teeb loom perekonnas?

•    Millist rolli lemmikloom peres täidab? Kas võib olla, et tema on see, kes saab endale kõigi pereliikmete helluse? Kas ta pakub emotsionaalselt keerulistel aegadel mõnele pereliikmele võimalust probleemidega tegelemisest hoiduda?

•    Milline on lemmiklooma positsioon peres? Kui perepea tuleb koju, siis keda ta tervitab esimesena, keda teises ja kolmandas järjekorras? Iga loom teab, et selle järgi määratakse tema positsioon karjas.

•    Kui suur on lemmiku roll võrreldes teiste pereliikmete rolliga üksteise jaoks? Kas lohutust ja tuge saadakse partnerilt või pigem lemmikult?

•    Kas ta on võrdne pereliige, kellega arvestatakse sama palju kui teistega, või rahuldatakse tema vajadusi teiste arvel?

•    Kas on olemas kokkulepitud süsteem, kuidas käib lemmiku eest hoolitsemine, kes millal mida teeb, ja kas kõik on selle kokkuleppega nõus? Kas igaühe ülesanded on talle jõukohased või tekitavad need asjatut stressi?