Arvamus: naised ja mehed pole Eestis võrdsed

Foto: Caro / Scanpix

Peame ennast küll Põhjamaaks, aga kui vaadata meeste ja naiste vahelist palgavahet või töökohtade jaotust, siis oleme kõike muud kui võrdsust propageerivad Põhjamaad, kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar Euroblogis.

Nimelt on Eesti Euroopa Liidus esirinnas nii palgavahe kui ka selle poolest, et meil on kõige suurem naiste ja meeste töö segregatsioon. Ehk siis on meil tekkinud olukord, kus mõnes valdkonnas on peaaegu ainult naisi, sest tegemist on naiste tööga ja mõnel pool jälle ainult mehi.

Näiteks koolides: vaadates oma tütre kooli ja olles üpris paljusid Eesti koole külastanud, on mulle silma torganud see, et mehi õpetajate seas peaaegu üldse ei ole – ja seda kinnitab ju ka statistika.

Õpetaja töö Eestis on viimasel ajal kujunenud naiste tööks, mis on ju ometi kummaline, sest mingit ajaloolist ega objektiivset põhjust selleks küll ei ole. Ja ega see pole ka hea, sest igale lapsele kulub ära mõlema soo eeskuju nii kodus kui ka koolis.

Sarnaseid näiteid soolisest rollide jaotusest töökohtade lõikes on muidugi veelgi ja kummalisel kombel on just Eesti siin Euroopa Liidus eesotsas.

Teine asi on palgavahe naiste ja meeste vahel. Naine saab Eestis pea veerandi võrra vähem palka kui sama tööd tegev mees, mis on üpris õudne. See, et taoline suur palgavahe on meil võimalik, näitab küllaltki hästi Eesti ühiskonna jätkuvat nõrkust.

Naistele on lihtsalt võimalik ära teha ja ühiskond laseb sellel toimuda. Riigiametis on endiselt igasugused astmepalgad, lisad, toetused ja ma ei tea mis veel, mille tulemusena on võimalik mehele rohkem maksta kui tema naissoost kolleegile isegi siis, kui formaalselt on nende palk ühesuurune.

Erasektoris aga peegeldab see tööandja vastutustundetust ja lühinägelikust, sest tekitades ebaõiglast palgavahet, tekitab ta ka rahulolematust ning rahulolematu töötaja ei saa kunagi olla sama tulemuslik kui rahulolev töötaja.

Seda tausta peegeldab muidugi ka nii erasektori ladvik kui riigiameti ja poliitiline juhtkond. Naised on selgelt alaesindatud ja kaotajaks jääb lõpuks ühiskond, sest puudu jääb poole elanikkonna maksimaalne panus. See olukord ei lahene kusjuures iseenesest, nagu on ka needsamad Põhjamaad juba tõestanud.

Äkki vajaks ka Eesti seadust, mis nõuaks naiste võrdset esindatust mitte üksnes riigi- vaid ka erasektoris? Siis kaoksid kindla peale ka palgavahed.