:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
/nginx/o/2009/07/03/201590t1h44f9.jpg)
Kolm krooni ja viiskümmend senti on väike raha, kuid sellest võib kasvada suur summa juba ühe mobiilikõnega. Ei, edasi ei tule õpetus, kuidas kergelt rikkaks saada, vaid hoopis hoiatus.
Siiri Erala: kolm viiskümmend
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm viiskümmend on summa, mida mobiilifirmad oma klientidelt lühikestele teenusnumbritele helistamisel minuti eest nõuavad. Teenusnumbrite all ei ole siinkohal mõeldud tasulisi infoliine ega kahtlasi suhtlustelefone, vaid eritariifita numbreid. Sellisteks on näiteks Tallinna abitelefon 1345, ID-pileti abinumber 11800 ja tarbijakaitse nõuandetelefon 1330.
Nendele numbritele helistab kodanik ikka mure korral – kui on vaja küttepuid, ID-pilet on jäänud aktiveerimata või reisifirma naha üle kõrvade tõmmanud.
Sellistes olukordades ei tule pähegi, et peaks enne mobiilifirma netilehelt hinda kontrollima. Kuna seadus seda ette ei kirjuta, ei teavitata helistajat suuremast tasust ka kõne alguses ja nii võibki muret kurtes väiksest rahast saada mobiiliarvel kajastuv suur summa.
Miks lühinumbrile helistamine kallim on, põhjendavad mobiilifirmad suuremate kulutustega. Peale selle olla tegemist tarbija elu lihtsustava mugavusega, mille eest peabki rohkem maksma.
Neil, kes soovivad asju võimalikult kokkuhoidlikult ajada, jääb üle kaks võimalust: teha kõne tavatelefonilt – siis tuleb kõneminuti eest maksta mitu korda vähem – või tuhnida välja lühinumbrit kasutava asutuse pikem telefoninumber.