:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
/nginx/o/2010/02/26/322329t1h89fd.jpg)
Omanäolise kujunduse loomisel tuleb natuke nuputada, kuidas taaskasutada vana puitmaterjali, keraamiliste plaatide jääke, telliseid ja muud, soovitab sisearhitekt Ivi-Els Schneider.
Põnevad põrandad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Säästlik eluviis ja taaskasutus on päevakorral igal elualal. Jaanuaris Hannoveris toimunud põrandamessil Domotex esitleti lausa uue kaubaartiklina India vanadest hoonetest üles võetud kasutatud tiikpuust põrandaid: need on kenast ühte mõõtu lõigatud ja nüüd pakutakse seda materjali kui nn antiiki, räägib Lincona põrandakeskuse juhatuse esimees Olavi Tuisk. Euroopa tänavune suurmood oli aga võimlate ja spordisaalide põrandate uuskasutus kodudes.
«Meie sisearhitektide sõpruskonnaga rakendasime sellist meetodit juba 1979. aastal Vormsi saarel ühe lagunenud talukompleksi taastamisel nelja pere ühiseks suvekoduks,» meenutab Schneider. Toona tegid nad koos ära suure töö: kõik vähegi kõlbulikud vanad detailid läksid uuesti käiku, kuid põrandalaudu polnud kusagilt saada.
Õnneks sai keegi teada, et ühes Kopli kandi kooli võimlas vahetatakse põrandaid ning tingimusel, et huvilised võtavad vanad lauad ise üles ja viivad ära, on võimalik need tasuta endale saada. «Teist korda polnud meile vaja seletada.
Viisime lauad töökotta, lasime värvi maha hööveldada ja saimegi kenad naturaalsed laudpõrandad. Jätsime need loomulikuna: vanad lauad on ju kuivanud ega n-ö mängi enam. Praegu on vanad asjad veelgi enam hinnas ja kui mõnda maja lammutatakse, siis kõik lauad, talad jm materjal läheb uuesti käiku. Selline säästev eluviis on mulle alati meeldinud,» räägib kogenud sisearhitekt.
Ajaloolistes hoonetes tasub säilitada väärikaid osiseid, sest pahatihti mõjuvad tänapäevased materjalid neis kui mitte võõrkehana, siis vähemalt igavana. «Mida rohkem on alles ajastule iseloomulikku, seda vaheldusrikkam ja romantilisem on elamine,» nendib Schneider.
Näiteks taluköökides ja tuulekodades, kus varem oli tellispõrand, tasub see alles jätta, olgugi jalale astuda külm. Käiguteedele võib ju kenad triibulised kaltsuvaibad peale panna. Juugendmajade koridorides tasub säilitada-taastada väikestest mustvalgetest keraamilistest plaatidest põrandad, mida võiks ilmestada (nagu toonagi) üksikute värvilaikudega, pikkides rangesse mustrisse kirkaid ruudukesi.
Vanu hooneid renoveerides kasutatakse tihti võtet, kus lootusetult hävinud endisest viimistlusest säilitatakse kas või väike osa. Ka põrandaid korrastades saab mingiski osas eksponeerida ajaloolist põrandakatet.
Inimeste nutikusel pole piire, tuleb vaid silmad lahti hoida ja ümbritsevat märgata. Otse loodusest leitakse kujunduseks materjale (kivikesi pesuruumi viimistluseks, metsakuiva puitu jms). «Õige põrand on oluline sisustus-element, selle nimel tuleb küll mõelda ja vaeva näha, aga siis sünnib ka andekaid asju,» nendib Schneider.
Tänavu tegid Domotexil ilma vanadest ehtsatest pärsia vaipadest valmistatud põrandakatted. Pool sajandit tagasi looduslikest kiududest kootud, aga millegipärast seisma jäänud tekstiilid on nüüd toodud teisele ringile. Vaibameistrid kulutavad, vanutavad, värvivad ja teevad neist rikutud pindadest uusi vaipkattesarju.
«Sellest on tulnud kõrgmood, mida on saatnud edu juba varem Pariisi ja Milano sisustusmessidel,» märgib Tuisk ja lisab, et lisaks vanadele asjadele on väga hinnatud nn uusvanad naturaalsed põrandamaterjalid.
«Eeltoodud näide peaks meilgi ärgitama inimesi vanu naturaalseid vaipu elule äratama. Plekilisi ja kulunud kudumeid saaks ju lõigata tükkideks ja uuesti kokku sobitada. Põnevust kui palju!» arutleb sisearhitekt.