Miks me laseme lastel endale pähe istuda?

Tants & trall: hüperaktiivsed lapsed pole psühholoogi ja pereterapeudi Kadri Järv-Mändoja argitöös midagi erandlikku. Foto: Margus Ansu

Kas olete märganud, et üha rohkem lapsi käitub järjest häbematumalt ja agressiivsemalt? Ei, nad ei ole erilised. Nad on väga tõsine probleem.

Abielupaaril on kolme-aastane poeg, kes keeldub oma voodis magamast. Ta magab isa ja ema voodis nonde vahel, kusjuures ta ei luba isal sõrmeotsagagi ema puutuda – ja seda mitte üksnes voodis, vaid ka muul ajal. Kui isa poja reegli vastu eksib, saab ta lapselt jalaga. Poeg nimelt arvab, et ema peab kuuluma ainult talle.

See, et lapsed magavad ühes voodis vanematega, on muutunud hästi tavaliseks, väidab Kadri Järv-Mändoja, koolipsühholoog ja pereterapeut. Kuid palju olulisem on siin see, millest niisugused näited räägivad. Räägivad nimelt sellest, et lapsed, pugedes vanemate vahele, hakkavad ise pereelus piire dikteerima, nendib Järv-Mändoja, aasta ja kolme kuuse lapse ema.

Piirideta ja reegliteta kasvatus on aga viinud selleni, et lapsed ei ole võimelised oma käitumist kontrollima, sest neil puudub selleks vajalik psüühiline küpsus, nendib äsja ilmunud raamatu «Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?» autor meditsiinidoktor Michael Winterhoff, psühhiaater ja psühhoterapeut.

See ehmatav ja hoiatav raamat näitab, kuidas laste rahutu ja tujukas, allumatu ja koguni agressiivne loomus pole mingi ajastu eripära, nagu paljud ekslikult usuvad, vaid väära kasvatuse tagajärg. Teisalt näitab raamat, milliste kohutavate tagajärgedeni see viib, kui vanemad piire ja reegleid ei kehtesta, vaid lasevad lastel endale sõna otseses mõttes pähe istuda.

Kadri Järv-Mändoja aitab selgitada, miks kasvavad lastest türannid ja despoodid.
Kas olete samuti märganud, et lapsed on nüüdisajal allumatumad, häbematumad ja agressiivsemad kui varem?
Olen üheksa aastat koolis töötanud ja mu kogemus ütleb, et lapsi, kes ei taju piire, kes ei kuula ja on lugupidamatud, tuleb juurde küll.

Üks põhjus on võib-olla see, et eri põlvkonnad ei ela enam koos, nii et vanavanemad aitaksid, õpetaksid ja oleksid eeskujuks. Teine põhjus on vast see, et inimestel ei ole enam kogukonnakuuluvust, nagu varem oli kas või kirikuskäimine, mis aitas leida endas hingerahu.

Nüüd on elutempo kiirem ja see muudab ka suhted pealiskaudsemaks. Tean peresid, kus isa ja ema suhtlevad oma lapsega MSNis, kuigi elavad ühes korteris. Nii saab küll jutud
aetud, aga peaks rääkima ka silmast silma, et osata kuulata ja tähele panna, mis lapse elus toimub.

Kui palju teid üllatab, et probleemsed lapsed on pärit heal järjel ja haritud peredest?
See, kuidas perekond paistab väljastpoolt, on üks asi, teine asi on see, kuidas pere tegelikult toimib.

Enne hinnangute andmist ja diagnooside panekut tuleb põhjalikult süveneda peres toimuvasse, sest lapse emotsionaalsed või käitumisprobleemid on märk, et peresüsteemis on midagi paigast ära.

Põhiküsimus on vanemale see, kes on peres kõige tähtsam. Tihtilugu vastavad vanemad, et laps on kõige tähtsam. Tegelikult on kõige tähtsam vanem ise, seejärel tuleb paarisuhe ja alles siis laps. Paraku elavad paljud vanemad lapse jaoks või lapse nimel, sest muud suhted ei ole nii rahuldust pakkuvad. Ja see on ohtlik.

Miks?
Lapsel on väga raske, kui ta pannakse näiteks elukaaslase rolli ja räägitakse temaga täiskasvanute teemadel. Laps võtab vastutuse vanema heaolu eest, mis tekitab temas pinget.

Raamatu autor väidab, et lapsed vajavad ilmtingimata täiskasvanute juhtimist, sest iseseisvalt ei ole nad võimelised oma käitumist ja teguviise kontrollima, kuna neil puudub selleks psüühiline küpsus. Olete päri?
Jah. Lapsed vajavad turvatundeks piire ja neid kehtestavad täiskasvanud.

Millest see tuleb, et lapsele piiride kehtestamise asemel annavad vanemad talle liiga palju õigusi ja vabadusi?
On väga erinevaid p]hjusi. Mõned vanemad  arvavad vahel, et kui laps jonnib, siis see on tema kange tahtejõud ja ilma selleta jääd elu hammasrataste vahele.

Tegelikult on liiga suuri õigusi andes efekt vastupidine: kui laps jõuab teismeikka, siis ei oska ta teistega ja ühiskonna normidega arvestada. Ta võib töös edukas olla, kuid pole õnnelik isiklikes suhetes.

Pole saladus, et paljud vanemad õigustavad oma lapse hälbelist käitumist tema erilisusega. On see usutav seletus?
Vahel ütleb vanem, et tal on omapärane laps, kellega kool peab arvestama. On suur töö vanemale selgeks teha, et lapsel on küll eripära, aga heaks arenguks peavad ka vanemad panustama.

Raamatu autor peab hädade peapõhjuseks moodsa kasvatuse rajamist partnerlussuhetele nii peres, lasteaias kui ka koolis. Kuidas selle tagajärgi ära tunda?
Partnerlussuhe tähendab, et me oleme kõik võrdsed, ja see on lapse jaoks keeruline. Ta ei tea, kuidas peaks olema ja mida tegema. Perekond ei saa just sel põhjusel tugineda demokraatia põhimõtetele.

Partnerlussuhtega on liiale mindud, kui laps hakkab dikteerima, kuidas asjad käivad, ja vanemad tunduvad lapsele kui tühi koht. Püüdlused reegleid kehtestada jooksevad luhta, sest seda tehes muutub suhe veelgi konfliktsemaks.

Milles näiteks väljendub partnerlus koolis või lasteaias?

Kui kaob õpetaja autoriteet ja suhted lapsega lähevad ainult sõbra tasandile. Laps vajab ikkagi täiskasvanut, kellele alt üles vaadata. Muidu on õpetajatel väga raske piire kehtestada. Õpetaja ei saa olla lihtsalt sõber. Ta peab olema juht.

Kas just lasteaias ja koolis tulevadki hälbed, mida peres võidakse armsaks eripäraks pidada, kõige paremini esile?
Kodus piirideta harjunud laps on lastekollektiivis probleemne, sest äkki hakatakse talt nõudma teiste järele ootamist, teiste vajadustega arvestamist ja aitamist, ja ta pole sellega harjunud. Vastureaktsiooniks hakkab laps nõudma hoopis tähelepanu, ja seda halvasti käitudes.

Kas pole paradoksaalne, et emad ja isad, kes enda arvates teevad heateo, kui nad last ei piira, saavutavad selle, et laps istub neile hoopis pähe?
Need vanemad suruvad oma vajadusi alla. Nad ütlevad, et laste käitumine ei ole neile probleem. Samas näen, kuidas nad energiast tühjaks jooksevad ja nii võetakse tihti appi füüsiline või emotsionaalne vägivald, sest see tundub aitavat.

Nüüdisajal on levinud arvamus, et kasvatades ei saavuta tulemusi piire seades, vaid hoopis lastele kõike kannatlikult ja heaga seletades. Mida sellest arvate?
Mis asi on seletamine? See ei ole moraalilugemine ja näägutamine, et «mitte kunagi sa ei saa oma asju tehtud!» jne. Seletamine on põhjuste-tagajärgede selgitamine, arvestades lapse ealiste iseärasustega. Väikelaps ei saa pikast jutust aru.

Talle tuleb öelda konkreetselt: «Mul on valus, kui sa mind lööd! Mul on piinlik, kui sa minu riideid kisud!» Piirid tuleb paika panna. Aeg on seletamiseks ja asjade arutamiseks küps siis, kui laps oskab vanemale vastata ja tema arvamust saab kuulata.

Paljud piirideta ning partnerluse põhimõttel kasvanud lapsed muutuvad vanemate vastu kurjaks ja vägivaldseks. Miks?
Üks põhjus on see, et laps on piiride puudumise tõttu muutunud ebakindlaks. Maailm on talle ebaturvaline. Ta ei tea, mida ta võib ja mida mitte, ning hakkab arvama, et võibki kõike.

Teismelised ütlevad ka, et kui piire ei ole, tekib tühi tunne, sest nad tunnevad, et neid ei armastata. Laps tõlgendab piiride puudumist armastuse puudumisena, ja see on valus. Valu teeb samuti vihaseks.

Kujutan ette, et enamik vanemaid mõtleb risti vastupidi!
Olen noortega rääkides saanud sellise pildi, et alguses on tore, kui saab teha kõike, mida soovitakse. Kirutakse vanemaid, kes panevad piire. Ja kadestatakse neid sõpru, kelle vanemad lubavad igal pool käia. Aga ühel hetkel saabub tühi ja kurb tunne.

On see ravitav?
Psühholoogilt oodatakse retsepti, mis hoobilt parandaks kõik vead. Nagu autoremonditöökojas, et toon auto – parandage ära! Aga suhted on keerulisemad: tuleb uurida, mis peres toimub, mis on probleemi algpõhjus. Alles siis saab sekkuda. See on pikaajaline protsess ja eeldab koostööd vanematega.

Kas see, kui vanemad peavad lapse tujukust ja häbematust tema tahtejõulisuse, algatusvõime ja iseseisvuse väljenduseks, pole mitte alateadlik enesepettus?
Võib küll olla, sest vanemal on väga raske tunnistada, et midagi on viltu läinud. See on vanema õudusunenägu, kui teda tabab süüdistus, et ta ei oska oma last kasvatada. See tähendab talle läbikukkumist, sest vanem ju armastab oma last, ta ei taha talle halba.

Raamatu autor ütleb karmilt, et psüühilise hälbega lastest saavad nürimeelsed, miimikata ja tühja pilguga inimesed. Ega ta liialda?
See on reaalne tagajärg, kui laps ei mõista piire, ei saa aru, kuidas ühiskonnas asjad käivad, ei saa aru teise inimese vajadustest ega oska neid arvestada. Kui ta ei oska ka endast aru saada, siis saamegi destruktiivse tühja pilguga noore inimese, kes ütleb õpetajale halvasti, sest talle ei ole see midagi imelikku – ta ütleb kodus vanematele samamoodi.

Raamatu autor hoiatab, et kui muudkui arutada, kuidas laste elu paremaks ja kergemaks muuta, siis selle tagajärjel muutuvad nad esiteks türanniks, teiseks ei omanda õpi- ega töösuutlikkust ning kolmandaks hakkavad ülejäänud neisse halvasti suhtuma. Kõlab see usutavalt?
Veel kord – laps vajab piire, et end hästi tunda ning elus õnnelik olla. Vanem peab arvestama nii lapse selle kui ka teiste vajadustega.

Ehk lapsele liiga palju vabadusi andes hävitame ta kui ühiskonnale kasuliku ja normaalse kodaniku?
Jah, täpselt. Selline laps saab täiskasvanuna olema õnnetu. Sest ta ei saa olla töös edukas, kui vanemad pole õpetanud teda ennast kokku võtma, tahet pingutama, süvenema. Siis on tal tulevikus raske.

Mis oleks lahendus?

Mõned põhitõed, kuidas vältida lapse kasvamist
türanniks
•    Vanema vajadused on sama olulised kui lapse vajadused. Kui vanem on rahulolev, siis on õnnelik ka laps.
•    Laps vajab piire, vanema kohustus on need seada.
•    Kehtestamisel tuleb olla konkreetne ja järjekindel. Abiks on mina-sõnum. Näiteks: «Kui sa koridoris karjud, on mul piinlik», «Kui sa mind lööd, on mul valus».
•    Tark vanem otsib infot ja abi. Tasub lugeda Jan-Uwe Rogge raamatut «Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire», küsida nõu perekeskusest Sina ja Mina (www.sinamina.ee).
•    Laps, kellega arvestatakse, oskab arvestada ka teistega.
Allikas: Kadri Järv-Mändoja