Seigeldes suurlinna oaasides
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ütle mulle Pariis, mina ütlen Jardin du Luxembourg, Jardin des Tuileries ja Parc Montsouris. Ütle Barcelona, ja ma ütlen Parc Güell, Parc de Montjuïc, Parc de la Ciutadella. Ütle mulle Oxford, ning räägin kolledžite lõpututest siseõuedest ja parkidest.
Mõeldes oma reisidele Euroopa linnadesse, meenuvad mulle esimesena sealsed imelised pargid ja aiad. Sirvides oma reisidel tehtud pilte, näen, et nende hulgas on väga palju lillelisi ja rohelisi pargivaateid. Üldse olen ma õppinud, et kui arhitektuuri vaatamisväärsused ajas peaaegu ei muutu ja neid on lihtne meenutada mõne interneti otsingumootori abil, siis loodus muutub iga hetkega ning selle jäädvustused on tunduvalt emotsionaalsemad ja erilisemad.
Aga mis mind siis nende välismaiste linnaparkide juures nii väga võlub? See, et seal käib elu – need on tehtud läbimõeldult ja inimesed saavad seal tõepoolest kogu perega vaba aega veeta. Need pargid ja aiad on täidetud väikeste laudade ja toolidega. Seal on suured muruplatsid, kus saab piknikut pidada või palli mängida. Seal on kümnete meetrite pikkused hoolitsetud lillepeenrad ja õitsvad puud, mis pakuvad silmailu ja teevad meele härdaks. Ühes Oxfordi kesklinna kolledži pargis elasid kitsed, teises luiged.
Seda kõike tiheda asustusega linnades, kus tegelikult rohelust vähe. Kuid linna planeeringuga on vaeva nähtud ja loodud linlastele oaasid, kuhu võib end unustada tundideks ja linnamelu peast pühkida.
Eesti uhkeldab ju samuti, et siin on palju rohelust, sh linnades. Ja ongi. Aga mis kasu sellest rohelusest on, kui seal pole mugav aega veeta. Näiteks Tartu suuremad pargid on kõik loodud jalutamiseks või pargipingil istumiseks, kuid piisavalt suuri rohelisi muruplatse, kus võiks rahulikult palli mängida, parkides ei ole.
Põlise lõunaeestlasena pole ma Tallinnas veel kõike näinud, kuid ka seal ei meenu mulle ühtki roheala, kuhu võiks tundideks linnakära eest piknikut pidama põgeneda. Lauset «veedame tänase päeva perega pargis» olen ma kuulnud vaid filmides ja välismaal.
Sellepärast meeldibki mulle linnareisidel just neis hingematvalt ilusates parkides käia ja murul einestada. Minu reis Barcelonasse, kus viibisin esimest korda, jaguneski kuidagi loomulikult peamiselt parkide vahel – iga päeva peamine eesmärk oli «vallutada» üks uus roheline oaas.
Kui turismipärlitena kaartidele märgitud pargid jäävad enamiku turistide teele, siis mina soovitan piiluda ka äärelinnades asuvatesse lihtrahva parkidesse, kus näeb tõelist pargielu ja linnaelu täiesti erinevat külge. Alati tõsised ja natuke tigedad pariislased jätavad endast Parc Montsouris’s lastega palli mängides hoopis teistsuguse mulje.
Vähemalt mina otsin linnakaardilt alati esimesena üles rohelised laigud ja sean oma sammud kindlasti ka sinna. Siiani pole ma veel sellises ajakasutuses pettuma pidanud.