Hardo Pajula: lääneriigid ei suuda kohustusi täita

Hardo Pajula. Foto: Toomas Huik

SEB ökonomist Hardo Pajula kirjutab, et majandusteadlastele heidetakse ette suutmatust kriisi ette näha. Kuid on väga vähe tõenäoline, et hoiatust kuulda oleks võetud.

Majandusteadusel ei ole praegu hiilgetund. «Miks keegi mitte midagi ette ei näinud?» küsivad lobasaadete ankrud, rahvajuhid ja vaimsete huvidega koduperenaised. Majandusteadlaste kimbatus on minu arvates nii nende enda intellektuaalse ülbuse kui ka neile esitatud ebareaalsete ootuste tagajärg.

Enamikult ökonomistidelt nõuavad nende leivaisad õigustatult majandusprognoose. Oma töökoorma all pidevas ajapuuduses vaevlevad otsustajad eelistavad alati paarileheküljelisele ähmasele tulevikupildile näputäit hõlpsasti hoomatavat ja meeldejäetavat arvu. Eesti oludes on mind kümnendikkoha täpsusega esitatud arvulised kasvuennustused alati muigama pannud. Ent lähemal vaatlusel ei pruugi sellise võltstäpsusega esitatud prognoosid olla mitte pelgalt pentsikud, vaid suisa kahjulikud.

Matk koma taha – ja see võib ju soovi korral olla ikka väga pikk – võib jätta pahaaimamatule kõrvalseisjale petliku mulje majandusteadlase esoteerilistest võimetest, ja see on kindlasti juba kurjast.

Ausam ja vähem pretensioonikam oleks tunnistada, et me suudame ette näha üsna vähe ning peamiselt vaid üldisi ja pikemaajalisi suundumusi. Väga paljud kirjutasid juba paar aastat enne Lehmani hukku, et USA süveneva jooksevkonto defitsiidi ja Hiina kuhjuvate välisvaluutareservide vahel valitseb kasvav, varem või hiljem ühel või teisel moel lahenev pinge.

Seda, et see olukord lahenes just siis ja nii, nagu see lõpuks lahenes, ei näinud, ja ei saanudki ette näha mitte keegi. Kui aga selline inimene oleks siiski olemas olnud, on väga vähe tõenäoline, et teda oleks kuulda võetud või et see nüüd midagi olulist muutnud oleks.

Jääb tõsiasjaks, et kui pidu on täies hoos, ei ole keegi huvitatud selle katkestamisest: pankurid teenivad priskeid kasumeid, ehitustöölised kopsakaid palku, heidikud võtavad SMS-laene ja riigil puudub vajadus viimastele raha jagada.

Et see arutlus nüüd liiga elukaugeks ei jääks, võtame õige õuest paar näidet. Lääneriikide rahvastikuprobleemidest on kirjutatud aastaid. Kõik teavad, et elanikkond vananeb, töökäsi jääb vähemaks, pensionäride arv suureneb ja nõudlus kalliste tervishoiuteenuste järele kasvab.

Mingil määral esindavad Eestis äsja reljeefselt esilekerkinud avaliku sektori rahandusprobleemid kogu läänemaailma üldist olukorda. Kui meil selgus järsku, et 2007. aasta kevade valimispeol väljajagatud ulmelistele lubadustele pole reaalset katet, kehtib sama ka laiemas plaanis.

Vahe on ainult selles, et lääneriikide majanduskasvu nn kuldajastul (1950–1973) rajanenud festival kestis veerand sajandit. Üle kümne aasta tagasi kirjutas investeerimispankur Peter Peterson Foreign Affairsis, et järgmise kolmekümne aasta vältel peavad arenenud tööstusriigid ainuüksi seniste pensionilubaduste täitmiseks kulutama lisaks 9–16 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust. Mis teisisõnu tähendab, et ka lääneriikidel ei ole lihtsalt võimalik endale heal ajal võetud kohustusi täita.

Sellel kiretul tõdemusel on paraku terve hulk poliitilisi kirgi üles kütvaid tagajärgi. Sisuliselt tähendab see, et sõjajärgsetel aastatel seni tihti vennatapulike vastuolude käes vaevelnud ühiskonnagrupid ühtseks poliitiliseks rahvuseks ühendanud hoolekanderiik liigub vastu oma majanduslikule hukule.

Praeguse majanduskriisi käigus läänemaailma lipulaevade kahekohaliseks paisunud eelarvepuudujäägid ütlevad kõigile, et ees seisab suuremat sorti rihmapingutamine. Ja siin tekib kohe küsimus, kes kui palju peab pingutama. Teiste sõnadega: eeloleval aastakümnel seisab läänemaailmal ees sõjajärgsete ühiskondlike lepete ülevaatamine.

Ent «ühiskondliku leppe ümberkirjutamine» on mõistagi vaid metafoor, mis praegusel juhul esindab sootsiumi erinevate kihtide valusaid kokkupõrkeid ning lõpuks siis, loodetavasti, ka mingit leppimist. Nii et ühe prognoosi võiks siinkohal välja pakkuda küll: alanud aastakümmet iseloomustab märkimisväärne sise- ja riikidevahelise poliitiliste pingete kasv.

Tagasi Eestisse. Me oleme osa läänemaailmast ja jagame viimasega kõiki selle sõlmprobleeme. Ka siin seisab paratamatult ees ulatuslik sotsiaalsfääri reform. Kuigi palju on juba tehtud, valitsevad võimaluste ja lubaduste vahel endiselt suured käärid.

Meedikud väidavad, et igasugune tervenemine peab algama probleemi tunnistamisest. Kui sinisilmselt eeldada, et demokraatias tehakse olulised otsused valimistel, peaks just alanud aasta pakkuma meile konkureerivaid sisulisi reformikavu. Siit tuleb aga teine prognoos: midagi sellist ei tule. Komistuskiviks saabki juba esimene samm: probleemi tunnistamine.

Olen üsna veendunud, et riigi võimetusest täita pikemas perspektiivis endale võetud kohustusi avameelselt ja otse kõneleva poliitiku lasevad tema võitluskaaslased silmapilk sõelapõhjaks. Kahtlejatel oleks ilmselt kasulik meelde tuletada Jüri Mõisa lühikeseks jäänud poliitikukarjääri.

Meedia nimetas inimkõrvale arusaadavat juttu rääkinud Mõisa kohe üleolevalt lapsesuuks. Kuidas võtta, lapsejutt on tavapärase poliitilistest klišeedest kubiseva imikulalina kõrval ikka suur samm ajateljel edasi.

Ma ei taha kaugeltki väita, et Eesti oleks siin kuidagi ainulaadne või eriti lühinägelike poliitikutega asustatud õnnetu maanurk. Täpselt samadest probleemidest kirjutas Clive Crook USA kontekstis selle nädala Financial Timesis. Crooki arvates saabuvadki ümberkorraldused alles siis, kui kõigile on absoluutselt selge, et samamoodi enam jätkata pole lihtsalt võimalik. Riigi ette saabub see hetk aga tavaliselt ühes täiemõõdulise eelarvekriisiga, mille eest – nagu Kreeka kogemus meile praegu näitab – ei kaitse ka euro.

Tammsaare defineerib oma 1919. aastal ilmunud essees «Riik ja rahvas» riigi järgmiselt: «Nõnda võiks ilma pikema põhjenduseta öelda: riik on omakasule toetuv ühing», ja küsib siis paar lehekülge hiljem, et kui kõik tahavad kasu saada, kes kannab siis vajalikud kahjud. Sellele küsimusele me nüüd hakkamegi kõik koos vastust otsima.