/nginx/o/2010/02/04/307077t1h2bf6.jpg)
Eluasemelaenu intresside tulumaksuvabastuse kaotamise plaan tekitab laenajates mõistetavat pahameelt.
Madis Aben: aeg kaotada üks maksuvabastus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahetsusväärselt on selle teema arutelu edasi lükatud juba alates 2003. aastast, kui Eesti Pank hakkas juhtima tähelepanu laenubuumi ohtudele ning selle maksumeetme kaotamise vajadusele. Tagantjärele ei saa midagi muuta, kuid paradoksaalselt tundub just praegu olevat inimlikult sobiv aeg maksuvabastuse suhteliselt valutuks kaotamiseks.
Maksuvabastus kehtestati 1996. aastal, etlihtsustada ligipääsu eluasemelaenudele kõrgete intressimäärade tingimustes. Intressimäärad olid selle sajandi algusaastateni kõrged suure riskimarginaali tõttu. Eesti edukas integreerumine Euroopasse on meie riske ning laenuraha hinda mitu korda vähendanud, mistõttu on maksutagastuse algne põhjus kadunud.
Sisuliselt kuulub sedasorti eluasemetoetus siiski sotsiaalpoliitika valdkonda. Vaba eluasemeturu tingimustes oleks loogiline, et riik toetab neid, kes mingitel põhjustel ei ole ise võimelised turutingimustel endale eluaset muretsema. Riikliku sekkumise peamiseks põhjuseks oleks seega turutõrge, mis raskendab vähemkindlustatud elanikel realiseerida Euroopa sotsiaalhartas sätestatud «õigust eluasemele».
Seda sotsiaalpoliitilist eesmärki antud maksuvabastus kahjuks ei täida, pigem vastupidi. 2009. aastal tagastati 2008. aasta eest tulumaksu 590 miljonit krooni ning kaks kolmandikku sellest summast läks jõukamale viiendikule.
(Toimetulekutoetusteks, millest umbes pool kulub eluasemekulude katteks, maksti mullu 181 mln krooni.) Samas on kõik inimesed sunnitud osalema samal eluasemeturul. Raske on leida põhjusi, miks sellise äraspidise sotsiaalmeetme kaotamine ei peaks avaliku huvi seisukohast toimuma nii kiiresti kui demokraatia tingimustes võimalik.
Maksuvabastuse kiire kaotamise vastu räägib põhimõtteliselt õiguspärase ootuse argument. Aga kuivõrd õigustatud saavad olla ootused ebamõistliku olukorra lõputule jätkumisele?
Maksuvabastus on vaid üks ja sugugi mitte kõige määravam tegur laenumakse kujunemisel. Tähtsat rolli mängivad ka baasintress, riskimarginaal ja kinnisvara hinnatase. Ning kokkuvõttes on laenaja seisukohast ilmselt kõige olulisem kuiste laenumaksete osakaal netopalgast. Kõigi nende näitajate volatiilsusel on aga viimastel aastatel olnud laenumaksekoormuse kujunemisele märkimisväärne mõju ning valdavalt laenajale soodsas suunas.
Keskmise eluasemelaenu jääk on praegu umbes 600 000 krooni ning valdav osa eluasemelaenudest on võetud aastatel 2005–2008 riskimarginaaliga kes miselt üks protsent. Sellise laenu intressimaksed olid laenubuumi tippajal 2006 umbes 2100 kr ning 2008 baasintresside tõusu tõttu juba 2900 kr kuus. Tulumaksutagastus, mis toimub alles pea aastase viitajaga, langetas viimase summa 2008. aastal 2290 kroonini.
Baasintresside radikaalse languse tulemusel on keskmise laenujäägi puhul kuised intressimaksed kahanenud 1000 kroonini ka ilma tulumaksutagastuseta! (Intressitagastus vähendaks seda summat tagantjärele veel vaid 210 krooni võrra.)
Praeguste prognooside kohaselt peaksid intressimaksed ilma maksutagastuseta jääma ka lähiaastatel oluliselt madalamaks kui 2007–2008 koos tulumaksutagastusega. Maksuvabastuse kaotamise lükkamine kaugemasse tulevikku langeks suure tõenäosusega kokku baasintresside kasvuga ning annaks omapoolse lisapanuse intressikoormuse suurenemisse.
Lisaks laenumakse absoluutsele vähenemisele on veelgi jõulisem olnud laenu- ja intressimakse suhte vähenemine palgatulusse. Isegi pärast kardetavat kümneprotsendist keskmise palga langust 2009–2010 jääb keskmine palgatase ikkagi veerandi võrra kõrgemaks kui aktiivse eluasemelaenamise tipus.
Laenaja jaoks ei tohiks olla sisuliselt oluline, kas intressikoormust vähendab kohalik maksupoliitika või eurotsooni rahapoliitika. Globaalne majanduskriis on mänginud meile kätte soodsa hetke kaotada see sotsiaalselt põhjendamatu ja kulukas maksumeede kiiresti, aga samas võimalikult valutult. Ühtlasi parandaks see riigieelarvelisi võimalusi tegeleda pakiliste päevaprobleemidega, nagu töötus ja kodutus.