Kaja Kallas: kummaline otsus põlevkivikatelde kohta

Kaja Kallas Foto: Pm

Ulatuslike rahajagamisotsuste valguses võime end tulevikus leida olukorrast, kus avastame, et osa moosi, mille olime planeerinud homseks, oleme juba ära söönud, kirjutab vandeadvokaat Kaja Kallas.

Kui ettevõtte juhtkond valmistab ette strateegiat, millistele turgudele tulevikus laieneda ja milliseid investeeringuid oleks ettevõtte arenguks mõistlik teha, püüab ta võimalikult täpselt välja selgitada arengusuunad, et mõista tulevikuvajadusi ja ümbritsevat keskkonda.

Võiks arvata, et riik käitub pikaajalisi plaane tehes samamoodi. Ulatuslik toetus põlevkivikatelde rajamisele, nagu nähakse ette eelmisel nädalal vastu võetud elektrituruseaduse muudatuses, lubab arvata muud.

Enamikus valdkondades on tulevikku ennustada üsnagi keeruline, sest pole piisavalt andmeid selle kohta, kuhupoole turuvajadused ja reeglistik võivad liikuda.

Stefan Klein on futurolooge tabavalt võrrelnud inimestega, kes üritavad pimedas toas Ikea mööblit kokku panna – neil on olemas kõik vajalikud komponendid, aga nad ei tea, kuidas need kokku käivad.

Samas on näiteks energeetikas Eesti tulevikutrende ennustada mõnevõrra lihtsam, sest oleme osake Euroopa Liidust ja saame lähtuda nendest plaanidest, mis on Euroopas kokku lepitud ja teada.

Välja on antud hulk arengukavasid, direktiive, plaane ning sõlmitud rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis kõik näitavad suunda, kuhu energeetika võiks areneda ja peaks arenema, arvestades inimeste vajadusi, keskkonna olukorda ja loodusvarade piiratust. Selle teadmise valguses on mõnevõrra kummastav riigikogu otsus toetada suures mahus uute põlevkivil baseeruvate katelde rajamist.

Miks? Esiteks sellepärast, et Euroopas on otsustatud, et kliimasoojenemise peatamiseks tuleb otsustavalt piirata nende kütuste kasutamist, mis emiteerivad kasvuhoonegaase ja seeläbi saastavad keskkonda. Põlevkivi loetakse fossiilsetest kütustest üheks saastavamaks.

Ka vastuvõetud seaduse seletuskiri märgib, et alates 2016. aastast, mil täies ulatuses rakendub Euroopa Parlamendi ja ELi Nõukogu direktiiv 2001/80/EÜ suurtest põletusseadmetest õhku eralduvate saasteainete emissiooni piiramise kohta, ei saa Narva Elektrijaamad enam tootmist seniste tootmisseadmetega jätkata.

Maailma ja Euroopa kliimakokkulepete põhieesmärk ei ole mitte kaubelda kasvuhoonegaaside vähendamise ühikutega, vaid vähendada reaalselt kasvuhoonegaase. Vaatamata Eestit sel aastal tabanud külmale talvele on globaalne soojenemine reaalsus. Euroopas on asutud seisukohale, et kliimasoojenemise peatamiseks tuleb oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside emiteerimist just tööstuses ja energeetikas.

Elektrituruseaduse muudatusega, millega nähakse ette toetused uutele põlevkivil baseeruvate tootmisüksustele, on riik kasutanud kummalist loogikat: kuivõrd selliste üksuste käitamine läheb järjest kallimaks, sest need emiteerivad suures koguses kasvuhoonegaase, mille eest peab maksma trahvi, siis küsime selle kompenseerimiseks lisatasu tarbijate käest.

Seega minnakse mööda kliimaprogrammi põhieesmärgist – vähendada kasvuhoonegaaside emiteerimist – ja hakatakse ette kõrvaldama tagajärge ehk maksma kinni keskkonnale niigi kallist tootmisviisi. Loogika peaks olema pigem vastupidine – leida vajalikud tootmisvõimsused, mis kasvuhoonegaase ei emiteeri või teevad seda tunduvalt vähem.

Euroopas räägitakse ka sellest, et kavas on viia kasvuhoonegaaside emiteerimine elektritootmises sama hästi kui nullini ja teha vähendamise ning taastuvate energiaallikate kasutamise piirmäärad liikmesriikidele kohustuslikuks. See omakorda tähendab, et kui eesmärke ei täideta, rakendab Euroopa Liit sanktsioone. Rõhutatakse, et kavas on riikidele eraldatavaid kasvuhoonegaaside ühikuid veelgi piirata, sest need ei tohiks olla tuluteenimise vahend, vaid eelkõige karistus neile tootjatele, kes oma kasvuhoonegaaside emiteerimist piirata ei suuda.

Euroopa Komisjoni juurde kuuluva transpordi ja energia peadirektoraadi esindajad on välja öelnud seisukoha, et liikmesriigid ei tohiks toetada uute fossiilsetele kütustele rajanevate tootmiste rajamist, kuna praegu rajatavad üksused on planeeritud töötama alaliselt mitukümmend aastat, see aga ei aita kuidagi kaasa kasvuhoonegaaside vähendamisele.

Üks argumente on muu hulgas see, et toetades suures mahus nn vanade kütuste kasutamist, puudub tõuge uute tehnoloogiate ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtuks.

Teiseks, Euroopa kliimapaketis rõhutatakse konkurentsi eri energiaallikate (nn energiasegu, ingl energy mix) ja energiatootjate vahel. Eri energiaallikate kasutamisel on erinevad positiivsed küljed ja probleemid – põlevkivi on saastav, aga kohaliku päritoluga; tuul on ebastabiilne, aga kasvuhoonegaasivaba; maagaasi tuleb importida, aga seda saab reservis hoida jne. Kui tootmine on hajutatud eri energiaallikaid kasutavate tootmisüksuste vahel, kompenseerivad need üksteise vigu ja tagavad seeläbi varustuskindluse.

Mida hajutatum on energiatootmine, seda tugevam on iga üksik lüli kogu ahelast. Seega ei tundu mõistlik panna kõik ühele kaardile. Kuivõrd põlevkivi on meie rahvuslik rikkus, siis on see kindlasti ka edaspidi oluline osa Eesti energiatootmises, küsimus on lihtsalt selles, kui suur osa.

Põlevkivitoetuse pooldajad toonitavad, et põlevkivikatelde rajamine on ette nähtud vastuvõetud elektrimajanduse arengukavas. Jah, arengukavas on ette nähtud võimalikud elektrimajanduse arengustsenaariumid, mis muu hulgas sisaldavad ka põlevkivi kasutamist. Aga ka arengukavad räägivad tegelikult sellest eelnimetatud «energiasegust» – seal on ette nähtud ka näiteks meretuuleparkide rajamine.

Maailmas rajatud meretuuleparkide põhjal võib järeldada, et ilma toetuseta neid ehitada ei saa, seega oleks neid küsimusi võinud käsitleda kompleksselt.

Palju on olnud juttu turu avanemisest konkurentsile, mis on üks Euroopa Liidu energiapoliitilisi eesmärke. Euroopa Liidus usutakse, et konkurents mõjutab lõppastmes elektrihindu tarbijale soodsalt, nagu see on toimunud paljudes muudes valdkondades (nt telekommunikatsioonis).

Seega peaksid liikmesriigid kaasa aitama konkurentsile tootjate vahel. Ühe turuosalise toetamine ulatuslikus mahus annab talle suure konkurentsieelise, mis võib olla põhjendatud vaid äärmuslikel juhtudel.

Toetuse lubatavust hindab Euroopa Komisjon riigiabi menetluse käigus. Juhul kui toetus ei ole kooskõlas Euroopa Liidu konkurentsireeglitega, ei tohi sellist toetust anda ja juba antud toetus tuleb tagastada.

Seetõttu oli mõistlik ettepanek siduda toetuse andmine rakendussättega, mis laseb toetust ette nägeval regulatsioonil jõustuda alles pärast vastava loa saamist Euroopa Komisjonilt. Millegipärast ei leidnud see ettepanek riigikogu toetust.

Tuleb silmas pidada, et Eesti energeetikas on ettevõtjaid, kes on huvitatud alternatiivsete tootmiste rajamisest.  Samuti on huvi üles näidanud välismaised investorid. Kui ühte energiaallikat ja seeläbi ühte tootjat toetatakse nii laialdaselt, saadab see ülejäänud turuosalistele signaali, et riik ei ole huvitatud konkurentsi tekkest elektritootmises, ja lisainvesteeringuid lihtsalt ei tule. Seega jääb ka paljusoovitud turu avanemine konkurentsi tekitamise osas pelgalt paberile ja hindade langemist pole põhjust loota.

Ja veel üks tähelepanek: elektrituruseaduse muudatuste menetluse juures üllatas kõige rohkem, et meedia hakkas hurjutama erakondi, kes algatasid sisulise arutelu nende küsimuste üle ja soovisid saada põhjendusi nii mahukate kulutuste tegemisele. Kui süveneda tekkinud vaidlustesse, siis ilmneb, et keegi ei olnud ju turu avanemise vastu, pigem vastupidi.

Oldi vastu sellele, et elektrituru avamisega seoti põlevkivil baseeruva tootmise nii mahukas toetamine, mis, nagu Marek Strandberg riigikogu kõnetoolist väga tabavalt ütles, moodustas nn Brežnevi pakikese, kus positiivse muudatuse varjus suruti läbi mitte nii positiivne muudatus.

Ulatuslike rahajagamisotsuste valguses võime end tulevikus leida olukorrast, kus avastame, et osa moosi, mille olime planeerinud homseks, oleme juba ära söönud. Vastuvõetud seadusmuudatuse seletuskirja järgi läheb põlevkivikatelde rajamine investoritele ilma toetuseta kalliks. Vastuvõetud toetusskeemi tõttu läheb nende rajamine kalliks hoopis elektritarbijale.