Kaspar Näf: turumajandus seljaga vastu seina?

Kaspar Näf. Foto: .

Eesti puudus taas Davosi majandusfoorumilt. Kuid kas ta koht olnukski tänavu seal, küsib Šveitsi ajaloolane ja ajakirjanik Kaspar Näf.

Riigikogu liige Marko Mihkelson avaldas 2007. aasta lõpus oma blogis pettumust, et Eesti esindaja ei osale Davosi maailmamajanduse foorumil. Sama mõtet kordas ta samas kohas ka 2008. ja 2009. aastal.

Pühapäeval lõppes Davosis foorumi aastakohtumine, seekordki ilma Eesti tipp-poliitikuteta. Ilmselt ei ole Eesti mingil põhjusel teretulnud kohas, kus Harvardi majandusprofessor Michael E. Porter nimetas seda maad 2001. aasta jaanuaris esimest korda
e-fenomeniks, aidates sellega kaasa Eesti kui internetiriigi maine levitamisele.

Miks see nii on? Seda küsimust tuleks võtta täie tõsidusega, arvestades asjaolu, et Läti, Leedu ja Soome president ning ka näiteks Rootsi välisminister Carl Bildt on saanud mitu korda kutse sellele üritusele. Kas Eesti ei ole enam mitte keegi?

Täpset vastust, miks Eesti tipp-poliitikud pole juba mitu aastat enam Davosi sõitnud, ma muidugi ei tea. Siiski arvan, et küsimus on majandusfoorumi asutaja ja tegevjuhi Klaus Schwabi majandusteoreetilistes seisukohtades.

Teatavasti põhineb Eesti majandusmudel (õhuke riik, maksusüsteem jne) Milton Friedmani ideedel. Ja Friedman on oma majanduskäsitlustes seisukohal, et firmade ainus ülesanne on raha teenida ja ettevõtjad peaksid tootmises ainult sellest lähtumagi.

Schwab, kes on rohkem kui 30 aastat Genfi ülikoolis majandust õpetanud, on seevastu arendanud hoopis teist teooriat: tema arvates peab ettevõte küll raha teenima, kuid tema ülesanne on kogu ühiskonda ja ka keskkonda teenida.

Schwabi meelest on tänapäevane maailm ja majanduselu keeruline ja kompleksne ning selles esinevad paljud rühmitused oma nõudmistega. Ettevõtja ei saa läbi nende rühmituste seisukohti arvestamata. Friedmani ja Schwabi lähenemist majanduselule ei saa ühendada. See võibki olla põhjus, miks Schwab Eesti esindajat Davosi ei kutsu.

Kui vaadata Schwabi teooriat, arvesse võttes majandusfoorumi koosseisu – ligi 2500 osalejat –, siis võib tähele panna, et vaid 1400 neist on ettevõtjad ja ärijuhid, ülejäänud aga poliitikud, kirikujuhid, keskkonnakaitsjad, teadlased (muu hulgas ka ajaloolased), ajakirjanikud, kirjanikud (brasiillane Paulo Coelho on näiteks Davosi püsikülaline), arstid, insenerid jpt ühiskonnategelased. Neid tuleb kogu maailmast – igale maailmajaole jagatakse teatud esindatust.

Järelikult – kui Schwab kutsub Läänemere maadest Eesti esindaja asemel Läti või Soome presidendi, siis käib see tema süsteemiga kokku. Ma kahtlen väga, et Eesti saab tulevatel aastatel Davosis oma esindatuse, mis oleks Eestile tööks kuluaarides ometi vajalik.

Seekordses Davosi mõttevahetuses oli mitmeid huvitavaid aspekte. Kuigi vastavalt Schwabi arusaamisele maailmast korraldati ka arutelusid piraatluse, filantroopia, soorollide, epideemiate, vähi ning palju muu üle, seisis seekord keskmes taas küsimus kapitalismist ja üldisemalt riskidest kõikvõimalikes süsteemides – kliima-, energia-, majandus- ja julgeolekusüsteemis.

Avakõne pidas Nicolas Sarkozy. Prantsusmaa president seisab praegu kodumaal seljaga vastu seina: tema prestiižiprojekt kliimakonverents on nurjunud, tema algatatud diskussioon Prantsuse identiteedi üle on (mõneti rassistlikku) tupikusse sattunud, Prantsuse «lähivälismaa» Haiti kaotas ta maavärina järel USA-le ning tema verivaenlane ja endine Prantsusmaa peaminister Dominique de Villepin võitis Sarkozy 55. sünnipäeval tema reputatsiooni hävitamise kampaania vastu algatatud protsessi.

«Ma ei tulnud siia poliitilise liidrina, et teile midagi õpetada, kuid siiski me kõik koos peame kriisist õppima,» alustas Sarkozy enesekriitiliselt ning jättis seejärel oma pooletunnilises kõnes mulje, et ta tahab maailma (äri)juhtkonnale epistlit lugeda.

Eksides oma kuulajaskonnas, mis ei koosnenud ei koolilastest ega kuulekalt noogutavatest parteisõduritest, vaid juhtivatel kohtadel töötavatest ja ise mõtlevatest isiksustest, sai Sarkozy lõpuks vaid tagasihoidliku aplausi.

Seosetus ringvaates otsis Sarkozy kriisi põhjust muu hulgas tururegulatsioonide kaotamisest, pankurite spekulatsioonidest ning liigsest usust turu jõusse. Turul pole alati õigus, oli Sarkozy veendunud, unustades tõsiasja, et just kriisi põhjustanud panganduses ja kinnisvaraäris oli tekkinud mull, kus turu isereguleerivast jõust ei saanud enam juttugi olla. Inimesed maksid näiteks kinnisvara eest liiga palju ja kaotasid seejärel raha, kuid pankurid ei pidanud oma rahaga riski ja kahjumite eest vastutama.

Prantsusmaa presidendist tabavama analüüsi tegi kriisis puudulike prognoosioskuste tõttu kriitikatule alla sattunud Chicago ülikooli majandusprofessor Richard Thaler majandusteadusele pühendatud seminaril. Majandusteadus lähtuvat alati kaubadefitsiidist ehk nappidest ressurssidest. Heaoluühiskonnad nendele tingimustele aga ei vasta ja seepärast ei saa majandusteaduse ja turuteooriatega majanduselu õigesti kirjeldada.

Yale’i ülikooli ökonomist Robert Shiller, üks nendest, kes kriisi ette oli näinud, ei läinud nii kaugele. Tema sõnul on majandusteaduse mudelid lihtsalt liiga eluvõõrad ega peegelda enam kuigivõrd tegelikkust. 2006. aasta Nobeli preemia laureaat Edmund Phelps Columbia ülikoolist aga arvas, et kapitalism (ja seega ka turumajandus) olevat lihtsalt inimlikum kui alternatiivid.

Teine majandusteadlaste diskussioon näitas asjatundjate erimeelsust majanduse edasiste väljavaadete osas. Põhiküsimuseks kerkis, kas majandusarengu kõver on U-, V- või W-kujuline.

Standfordi ülikooli professor Nouriel Roubin, kes nägi kriisi ette ja hoiatas just enne Davosi foorumi algust Hispaania majanduse murettekitavat arengut silmas pidades eurotsooni lagunemisohu eest, arvas, et ees on pikk masuaeg, enne kui maailma majandus taas põhja jalga alla saab.

Talle vaidles vastu jaapanlane Heizo Takenaka, kes ootab W-kujulist majandusarengut, seega ka teist langust. Enam-vähem ühel meelel oldi selles, et Hiina ja India osakaal maailma majanduses on märkimisväärselt kasvanud. Need kaks riiki, eriti Hiina, esinesid Davosis väga enesekindlalt ja suurte delegatsioonidega. Signaal on selge: Euroopa ja Ameerika on kindlasti kaotanud.

Euro üle pidasid aru Läti president Valdis Zatlers, Hispaania peaminister José Luis Rodriguez Zapatero, Kreeka peaminister George Papandreou ja Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet (Poola president Lech Kaczyński ei jõudnud lumetormi tõttu õigeks ajaks kohale). Loe: eurokriteeriume mitte täitvate ja euro stabiilsust ohustavate riikide esindajad (Trichet muidugi välja arvatud).

Hiilides pisut kõrvale küsimusest oma riigi majandusseisu kohta, rõhutas Valdis Zatlers, et Läti on praegu kindlal eurokursil ehk valmis Euroopa ühisraha kasutusele võtma aastal 2014. Varem olevat Läti valitsus silmas pidanud valesid eesmärke. Kui juba Balti riikide positiivseid arenguid rõhutada, siis Toomas Hendrik Ilves olnuks palju usaldusväärsem esindaja.

Nagu Zatlers, nii näitasid ka Zapatero ja Papandreou üleliigset optimismi, kusjuures kreeklane tunnistas, et Kreeka probleemide eest vastutavad ainult tema riigi elanikud – ennekõike eelmise sügiseni valitsenud konservatiivne valitsus.

Eesti puudub Davosi majandusfoorumilt, majanduse tõus on kaugel, ühisraha euro on ohus ja Vana Maailm on oma kaalukat rolli kaotamas. Kõlab, nagu oleks Eesti 20 aastat tagasi mingi luuserite kambaga liitunud. Aga ei. Seekord kohtusidki Davosis Aasia ja mitte-Euroopa võitjad ja eurooplastest luuserid. Eestit nende hulgas polnud – Eesti seisund ehk nii halb ei ole.

Vastupidi. Eesti võib hoopis olla võitja ja kui leitakse ja viiakse ellu mõni selline tegevuskava nagu e-Eesti (näiteks Taastuva Energia Eesti), siis on tema koht varem või hiljem kindlasti taas Davosis püüdmaks ärateenitult üleilmset tähelepanu.