Andrus Alber: demagoogiakoolituse korduskursused

Foto: Invest Mentor.

Kuulates-lugedes nädalavahetusel uudiseid Eesti Energia börsile minekust tekkis tunne, et osalen demagoogiakoolituse korduskursusel. Mitu aastat keerelnud hirmud-müüdid olid kõik jälle välja otsitud, kirjutab Tallinna börsi juhatuse esimees Andrus Alber Invest Mentori

blogis

.

Pärast elektrituru avanemist lähikuudel hakkab Eesti elektrihind järjest enam sõltuma elektribörsi hinnast, mitte aga sellest, kes on Eesti Energia omanik või kas ettevõtte aktsiad on noteeritud aktsiabörsil.

Elektrihinna kooskõlastab Eestis konkurentsiamet ja nii jääb see ka pärast ettevõtte börsile minekut. Konkurentsiamet on ja jääb 100 protsenti riigi kontrollitavaks.

Eesti Telekomi seos välisinvestoritega ulatub aastasse 1991, kui Eesti-Soome-Rootsi ühisettevõttena loodi Eesti Mobiiltelefon (praegune EMT). Börsile jõuti alles 1999. aastal, kui Telia ja Sonera olid end juba selgelt Eesti Telekomi strateegiliste investoritena positsioneerinud.

Ja ka 2009. aasta sügisel oleks riik võinud oma 27-protsendise osaluse müümata jätta ja säilitada teatud sõnaõiguse Eesti Telekomi tegemistes.

See tähendab, et isegi kui ettevõte on tulevikus börsil, ei saa keegi riigilt aktsiaid salaja ära osta ega võtta, kui riik ei müü. Seega paralleele Eesti Energia vähemusaktsiate börsile toomisega saab tuua ainult pahatahtlik või asjatundmatu inimene.

Mul on siiralt kahju, et selliseid kommentaare jagavaid inimesi nimetab meedia ekspertideks ilma jutumärkideta.

Enamikult Euroopa börsidelt leiame suured energeetikaettevõtted, mis kunagi on olnud 100 protsenti riigi kontrolli all. Alles eelmise aasta novembris viis Poola oma riikliku energiaettevõtte PGE vähemusosaluse börsile, kaasates 1,4 miljardit eurot.

Tasub lisada, et nõudlus aktsiate järele oli pakkumise mahust 7,5 korda suurem. Kas Poola valitsus või samuti oma energiafirmad noteerinud Prantsuse, Tšehhi või mõne muu riigi valitsused on siis kõik hoolimatud oma rahva suhtes?

Eesti Energia on kaasanud palju laenuraha rahvusvahelistelt turgudelt ning omab ka rahvusvahelist krediidireitingut. See määrab juba täna tema käitumise sisuliselt avaliku ettevõttena, isegi enne börsile tulekut.

Või ongi veel suurem läbipaistvus see, mida osa poliitikuid ja «eksperte» kardab? Kui näiteks Eesti Raudtee oleks olnud börsil, siis poleks poliitikud saanud kiirustades enne valimisi miljardeid riigi raha tuulde loopides eraomanikke välja osta, sest protsess oleks olnud pikem, arusaadavam ja kaalutletum.

Eesti Energia on vaieldamatult Eesti üks olulisemaid ettevõtteid, kuid samas on ta ka üks suurema investeerimisvajadusega ettevõtteid. Ja seda viimast pole ka börsivastased ümber lükanud.

Seetõttu võiks avalikus debatis keskenduda rahastamisvajaduste lahendamisele. Need, kes eelistavad riigipoolset laenamist, peaksid ausalt ütlema, et nende laenude intressideks hakkab lähiaastail kuluma sadu miljoneid kroone riigieelarve raha.

Milliseid teenuseid selle arvelt riik vähem pakkuma hakkab või milliseid makse tuleks tõsta?

Nõustun Baltcapi juhtivpartneri Peeter Saksaga, kes reedesel investeerimiskonverentsil ütles, et Eesti vajab positiivset näidet investeerimise elavdamiseks ja välisinvestorite usu suurendamiseks ning parim näide selleks oleks just Eesti Energia börsile viimine.