Paul Tammert: liberalism – paradiis või põrgu?

Paul Tammert. Foto: Erakogu.

Individualism on maailma edasiviivaks ja elu kvaliteeti kõige efektiivsemalt parandavaks ühiskondlikuks jõuks, eriti kui ta saab tegutseda liberalistliku vabaduse keskkonnas.

Miks on siis see elukorralduse vorm, mis on Eestis 15 aastaga loonud ennenägematu elukvaliteedi ja heaolutaseme, mille vilju naudivad absoluutselt kõik elanikkonna kihid - tõsi, mõned rohkem, teised vähem - hakanud näitama nüüd oma negatiivset külge?

Individualism tähendab seda, et iga inimene spetsialiseerub ühele konkreetsele tööle, mida ta oskab ja tahab teha kõige paremini.

Kõik konkureerivad kõigiga võrdsetel turutingimustel, s.t kõigil peaks olema võrdsed võimalused hankida vajalikke tooraineid ning realiseerida oma toodangut.

See, kui hea keegi on tema poolt valitud töös, selgub tarbijate valikus - s.t turumajanduslikus konkurentsis.

Esile tõusevad parimad, laisad, lohakad ja küündimatud paisatakse majanduslikku viletsusse. Sootsiumi elu kvaliteet saavutab parima võimaliku taseme vaba konkurentsi keskkonnas, kuid niipea kui vabadusi asutakse piirama, kaob ka hea elu.

Miks siis ei suuda ühiskond jätkuvalt elada individualistliku liberalismi viljastavas keskkonnas? Vastus sellele on lihtne - inimeste kadedus, ahnus ja laiskus ei lase sellel ühiskonnavormil jätkuda.

Vaatleme näiteks olukorda, kus ühte kaupa (näiteks piima) toodavad paljud, kuid töötlejaid on vaid üks. Loomulikult tekib sellisel valitseval positsioonil oleval ettevõtjal kiusatus ära kasutada oma eelispositsiooni.

Ja nii öeldakse Jürile, et kuule, sa tahad oma piimast 5 krooni aga sinu naaber Jaan on valmis müüma 4,80-ga. Selles olukorras ei jää Jüril muud üle kui alandada hinda, misjärel sama kokkuostja läheb Jaani juurde ja küsib, et kas ta tahab ikka veel 4,80 olukorras, kus Jüri on valmis müüma oma kauba 4,60-ga. Ja niiviisi jätkates saab omavahel konkureerivate tootjate kauba hinda alandada omahinnani välja.

Milline on sellise liberalistliku individualismi tulemus?

Kauba tootjad on paljaks kooritud ning nad on vihased oma naabritele, kes lasid oma hinna alla ja rikkusid seeläbi hea äri.

Need inimesed on pettunud kogu maailmas ja valitsevas ühiskonnakorralduses, sest luusereid ei haletseta.

Neil pole ka kelleltki abi loota, sest eduka ettevõtluse kursustele minekuks ei jätku neil enam ei raha ega tahet. Ning selliste ebaõiglusest kibestunud inimeste baasil ei ole võimalik rajada jätkusuutlikku kodanikuühiskonda.

Turul valitsevas positsioonis olev kokkuostja ja töötleja on õnnelik, sest ta on tooraine omahinna viinud miinimumini ja see tõotab talle häid kasumeid.

Ajakirjandus ja avalikkus imetleb edukaid ettevõtjaid, kes on suutnud kokku kraapida suuri varandusi.

Selleks, et kõik näeksid ja saaksid hinnata tema võidu suurust, hakatakse soetama asju, millel praktiline väärtus igapäevase elu seisukohalt on vähemalt küsitav, kuid mis oma hinna tõttu pole kättesaadavad lihtsatele inimestele (loe: luuseritele).

Lahendus on ühistegevuses

Mida on meil siis eelöeldust õppida? Seesama ühiskonda edasiviiv elukorralduse vorm kaob, kui võrdse konkurentsi tingimusi rikutakse ja keegi saavutab turul valitseva positsiooni.

Kohe kaob kaupade mitmekesisus ning see, mis järele jääb, kaotab oma headuse, sest peale turul valitseva positsiooni saavutamist pole enam vaja pingutada kauba kvaliteedi pärast.

Kasum tagatakse ühelt poolt omahinna (loe toiteväärtuse ) alandamise ja kaubakaalu vähendamise ning teiselt poolt müügikoguste suurendamise ja hinna tõstmise läbi. Ja kõik see on võimalik, kui saavutatakse turul valitsev positsioon.

Mida siis teha? Ühiskond - milles kapital on koondunud ning vaba turg kadunud - peab muutuma.

Kui individualistlik liberalism kasvab üle elitaristlikuks klassiühiskonnaks, kus ühtede käes on kapital ja turg ning teistel vaid tööjõud, siis peavad ka tootjad organiseeruma teistmoodi ja ühendama oma jõud, et taastada oma sõltumatus ja võrdsed konkurentsitingimused.

Vaadates maailma ja õppides ajaloost näeme, et elitaristlikku klassiühiskonda suudab tasakaalustada vaid ühistegevus, milles väikesed tootjad „panevad seljad kokku" ja astuvad turgu valitseva kapitali vastu ühe isikuna - ühistuna.

Ühistu tegutseb üksikisiku huvidest lähtudes ning see ettevõtlusvorm ei aita laisku ja lohakaid, küll aga töökaid ja teotahtelisi inimesi, kes soovivad ise korraldada oma eluolusid.

Ühistuline tegevusvorm tähendab, et tuleb hakata arvestama teiste ühisliikumisse kuuluvate isikute vajadusi ning olema valmis kompromissideks, s.t isiklike huvide (näiteks hetkekasumitaotluse) piiramist ühise heaolu (loe. jätkusuutliku tegevuse) nimel.

Kas selline ettevõtlusvorm võiks aidata Eesti ühiskonda ja panna aluse jätkusuutlikule kodanikuühiskonnale, seda näitab aeg.