/nginx/o/2008/07/19/58444t1hd7b8.jpg)
Mul on juba pikemat aega olnud sisemine konflikt juhtimises tihti kasutatava väljendiga inimressurss. Eriti inglise keeles kasutades - human resources. Ise töövõtja positsioonis olles ei taha kuidagi ennast taandada põlevkivi või palgiga samale tasandile olles vaid üheks sisendiks lõpptootes.
Tahaks ikka endasse eelkõige kui mõtlevasse ja loovasse inimesesse suhtuda. Organisatsiooni juhtides on aga paratamatu, et inimene satub ühele pulgale aja, raha ja masinatega.
Majanduse kohandumise faasis peab inimeste saatusest hoolimine olema osa koondamise liitmise-lahutamise tehtest. See ei ole muidugi küsimus ja rehkendus ainult tööandjatele vaid sama hästi igale töötavale inimesele.
Euroopalik mõtteviis kuulutab igaühe õigust jõukohasele tööle. Omi õigusi taga nõudes on kerge ära unustada kohustusi. Kohustus kvalifikatsiooni pidevalt tõsta ei ole mitte tööandjate vaid aja ja konkurentsi nõue.
Poliitikadokumentides kasutatavad loosungid nagu «elukestev õpe» või «pikk ja kvaliteetne tööiga» viitavad paratamatult oma kentsakal moel tegelikult ju elu lühidusele ja ehk seetõttu ei jõuagi igaühe teadvusesse.
Programmdokumentidest ja poliitikatest palju efektiivsemalt viib sõnumit kohale tööturul kujunenud olukord.
Turul me oleme vennad ja õed
Klassikaline majandusteadus õpetas ka mulle ülikoolis, et töötamine see tähendab oma jõudeaja vahetamist raha vastu. Raha eest saab omakorda kõiksugu ühiskondlikke ja vähem ühiskondlikke hüvesid tarbida.
Olukord on aga väga kiiresti muutunud ja veelgi muutumas. Mida varem saab töövõtja aru, et enamus tööandjaid ei osta tänapäeval enam mitte nende aega vaid teadmisi ja oskuseid, seda kiiremini jõuab kohale ka sõnum enesearendamise pidevast vajalikkusest. Seadusandlus peab siin kohal olema võimaldajaks - võtma arvesse enamat kui kaheksatunnist tööpäeva.
Olen kuulnud väidet, et vaid 10 kuni 15 protsenti meie teadmistest on omandatavad formaalhariduse kaudu - see tähendab koolis käies. 85 kuni 90 protsenti igapäevasest tegevusest - töökogemuse, inimliku kokkupuute, jäljendamise ning muude kanalite kaudu. Elukestev õpe ei tähenda ainult senisele järgneva taseme ettevõtmist - täiendkoolitusel osalemist või magistriõppesse minekut.
Säästva Eesti arengukava ütleb, et tähtis on «teadmusühiskonna arenguks eriti vajalike põhipädevuste nagu digitaalse kirjaoskuse, ettevõtluspädevuse, keelteoskuse ning erinevate õpioskuste ja sotsiaalsete kompetentside alane enesetäiendamine». Õppida tuleb mitte ainult teooriaid vaid ka õppimist ennast. Seega on silmade teadlik lahti hoidmine osa õppimisest. Ignorantsus on lubatud neile, kes rahulduvad olemasoleva elustandardiga.
Ka tööandja roll õppimis- ja arenemisvõimaluste kohta info kohaleviijana ja aja võimaldajana on määrav. «Mis ma neist ikka koolitan, lõpuks lähevad ju nagunii ära» suhtumine viib vaid pankrotti. Mida koolitatum kolleeg, seda produktiivsem ja lojaalsem ta on.
Otsin uusi väljakutseid
Kuulen eakaaslastelt tihti töökohavahetuse põhjusena, et töökoht ammendas ennast või, et otsitakse uusi väljakutseid. Võib olla see ongi nii - üksikisiku areng võib olla kiirem kui organisatsioonil.
Pahatihti on pigem lugu selles, et inimene pole suutnud koos organisatsiooniga areneda ja tõesti ammendab ennast, sest ei suuda uuel tasandil midagi pakkuda - teadmised ja oskused ei võimalda või on liiga ühekülgsed.
Karjääriplaneerimisel eelistaks mina kvaliteeti kvantiteedile, sest täna omandatavad teadmised ja oskused on vajalikud mitte homsete tööülesannete täitmiseks vaid pikemaajalisem investeering.